Eesti kirjanduse ajalugu viies köites V 1. osa

„Eesti kirjanduse ajalugu viies köites. V köide, 1. osa“ keskendub eesti nõukogude kirjanduse arengule, käsitledes ajavahemikku alates 1940. aastast kuni 20. sajandi keskpaigani. See periood tähistas kirjanduses ideoloogiliste suuniste tugevnemist, kus looming pidi vastama sotsialistliku realismi nõuetele ning kirjandust vaadeldi eelkõige poliitilise ja kasvatustöö vahendina. Köites antakse süsteemne ülevaade nii kirjandusprotsessi institutsionaalsest korraldusest (kirjanike liidud, ajakirjad, tsensuur) kui ka olulisematest autoritest ja teostest, kes kujundasid selle ajastu kirjanduspilti.

Peatähelepanu on autoritel nagu Juhan Smuul, Johannes Vares-Barbarus, August Jakobson ja Hans Leberecht, kelle loomingus peegeldub ajastu ideoloogiline tellimus, kuid samas ka katsed säilitada kirjanduslikku kvaliteeti ja isikupära. Analüüsitakse kirjanduse rolli sõjajärgse elu ülesehitamisel, tööinimese heroiseerimist, parteilise maailmavaate levitamist ning rahvusliku teema käsitlemist nõukogude raamistikus. Lisaks proosale ja luulele leiavad käsitlemist ka draama ning lastekirjandus, samuti tõlketöö ja kirjanduse populariseerimine. Uuritud on, kuidas kujunes kirjanduskultuur institutsionaalses tähenduses ja millised olid suunised, mida kirjandusele ideoloogiliselt pandi.

Köite koostajad on eesti kirjandusteadlased, kes tegutsesid Nõukogude Liidu raamistikus ning kelle käsitlus lähtub toonastest uurimismeetoditest ja arusaamadest. Raamat on osa suuremast sarjast, mille eesmärk oli anda põhjalik ja terviklik pilt eesti kirjanduse ajaloost eri ajastutel. Vaatamata ideoloogilisele taustale sisaldab see köide rohkesti fakte, kronoloogilist ülevaadet ja analüüsi, mis on kasulik nii ajaloolise kui kirjandusteadusliku allikana.