Eesti kirjanduse ajalugu 4. köide 1. osa. Aastad 1917-1929

„Eesti kirjanduse ajalugu” neljanda köite esimene osa käsitleb aastatel 1917–1929 toimunud kirjanduslikke protsesse, pakkudes süstemaatilist ülevaadet ühe murrangulise ajajärgu arengutest. Periood algab Vene impeeriumi lagunemise ja Eesti iseseisvuse väljakuulutamisega ning lõpeb kümnendi lõpu uute suundumustega. Teos analüüsib nii kirjanduse institutsionaalseid muudatusi – ajakirjanduse, kirjastuste ja kirjandusorganisatsioonide arengut – kui ka esteetilisi ja ideoloogilisi suundumusi, mis iseloomustasid noore riigi esimest kümnendit.

Mahukas käsitlus hõlmab olulisemaid autoreid ja koolkondi, nende loomingut ja mõju. Esile tõstetakse Noor-Eesti liikumise pärandi jätkumist, Siuru mõju ning hiljem ka Tarapita ja nende järel tekkinud individualistlikuma ja modernistlikuma suuna esiletõusu. Samuti käsitletakse rahvalikumat kirjandust, ühiskondlikke ja sotsiaalseid teemasid ning kirjanduskriitika arengut. Tähelepanu pööratakse kirjanduskeele kujunemisele ja eesti kirjanduse professionaalsele institutsionaliseerumisele. Autorite ja tekstide vaatlused on toetatud rohkete viidetega ning taustastseenid loovad konteksti ühiskondlikele ja kultuurilistele oludele.

Teose koostamisel on lähtutud teaduslikust metoodikast ning selle taga seisab kollektiiv autoritest ja uurijatest, kes kuulusid tollasesse juhtivasse kirjandusteadlaste põlvkonda. Koostamist juhtisid mitmed nimekad kirjandusteadlased, kelle eesmärk oli dokumenteerida ja mõtestada eesti kirjanduse arengut süsteemselt ja ajastutruult. Neljanda köite esimene osa moodustab seega olulise lüli eesti kirjanduse terviklikus ajalookäsitluses, jäädvustades noore vabariigi kirjandusliku eneseleidmise aastaid.