Eesti kirjanduse ajalugu 3. osa. Õpik keskkoolile

„Eesti kirjanduse ajalugu. 3. osa. Õpik keskkoolile” on 1959. aastal ilmunud jätk eesti kirjanduse süstemaatilisele käsitlusele keskhariduse tasemel, koondades 20. sajandi esimese poole olulisemad arengujooned, autorid ja kirjandussuundumused. Õpik on suunatud eelkõige keskkooliõpilastele ning kannab endas nii hariduslikku kui ideoloogilist eesmärki – tutvustada kirjandust kui kultuuri osa, kuid samas kujundada ka ajastule vastavat maailmavaadet. Kolmas osa keskendub ajavahemikule alates 20. sajandi algusest kuni Teise maailmasõjani, mil eesti kirjandus koges märkimisväärset sisulist ja vormilist mitmekesistumist.

Õpiku ülesehitus järgib ajaloolist kronoloogiat, esitades autoreid ja kirjandusliikumisi ajastukontekstis. Eraldi käsitletakse näiteks Noor-Eesti liikumist ja selle võtmefiguure, Anton Hansen Tammsaare loomingut kui kriitilise realismi kõrgtaset ning 1920.–1930. aastate modernistlikke ja sotsiaalkriitilisi suundi. Lisaks luule ja proosa žanrilisele arengule käsitletakse ka esseistikat ja kirjanduskriitikat. Paljud autorid, nagu Friedebert Tuglas, Marie Under, Johannes Vares-Barbarus või August Jakobson, on esitatud toonase ideoloogilise filtriga, rõhutades klassivõitluse temaatikat ja sotsiaalset suunitlust.

Kuigi teos järgib nõukogude hariduspoliitikale omast raamistikku ja toonitab marksistlik-leninlikke tõlgendusviise, on sellel ka oluline kultuurilooline väärtus. Õpik sisaldab referatiivseid ülevaateid, analüütilisi kokkuvõtteid ja tekstinäiteid, mille kaudu õpilased said esmase kokkupuute eesti 20. sajandi kirjandusklassikutega. „Eesti kirjanduse ajalugu. 3. osa” on osa õppekirjanduse traditsioonist, mis aitas kujundada mitme põlvkonna arusaama rahvuslikust kirjandusest, isegi kui see arusaam oli tugevalt raamitud ideoloogiliste piirangutega.