Eesti kirjanduse ajalugu 3. köide. XIX sajandi lõpust 1917. aastani

„Eesti kirjanduse ajalugu“ kolmas köide käsitleb eesti kirjanduse arengut alates 19. sajandi lõpust kuni 1917. aastani — ajajärku, mida iseloomustavad rahvusliku eneseteadvuse tõus, kultuuriline mitmekesistumine ja kirjanduslike vormide arenemine. Teos annab põhjaliku ülevaate selle perioodi olulisematest autoritest, kirjandusvooludest, ajakirjanduse ja kirjastustegevuse kujunemisest ning kirjanduse sidemetest ühiskondlike ja poliitiliste muutustega. Eriti tähelepanuväärne on realismi tõus ning katsetused sümbolismi ja varase modernismi vallas, mis sillutasid teed uue sajandi alguse kirjanduslikele murrangutele.

Käsitletud autorite hulka kuuluvad näiteks Juhan Liiv, Eduard Vilde, Friedebert Tuglas ja mitmed teised, kelle loomingus peegelduvad ühiskondlikud vastuolud, uued maailmavaated ning isiklikud otsingud. Teos vaatleb kriitiliselt ja kontekstitundlikult nii proosa, luule kui ka draamakirjanduse arengut, tuues esile teoste sisu, stiili ja tähendusvälja. Samuti käsitletakse kirjanduskriitika ja kirjandusorganisatsioonide tekkimist, mis aitasid kaasa eesti kirjanduse professionaalsele institutsionaliseerumisele. Lugejale avaneb pilt kirjandusest kui aktiivsest kultuurivormist, mis osales elavalt rahvusliku ja sotsiaalse identiteedi kujundamises.

Teose koostamisel on osalenud mitmed oma ala asjatundjad, kelle töö põhineb arhiiviallikatel, kriitikatekstidel ning kaasaegsete autorite käsitlustel. Kolmas köide on osa mahukast ja teaduslikult põhjendatud sariast, mille eesmärk on kaardistada eesti kirjanduse arengut terviklikult ja süstemaatiliselt. Väljaanne on mõeldud eelkõige kirjandusteadlastele, üliõpilastele ja õpetajatele, kuid pakub huvi ka laiemale lugejaskonnale, keda huvitab eesti kultuuriloo kujunemine 20. sajandi lävepakul.