Eesti kirjanduse ajalugu 2. osa. Õpik keskkooli IX klassile

Keskkooli IX klassile mõeldud „Eesti kirjanduse ajaloo“ teine osa käsitleb kirjanduse arengut alates 19. sajandi algusest kuni 19. sajandi lõpukümnenditeni. Õpik on koostatud nõukogude koolihariduse vajadusi silmas pidades ning lähtub tollasest marksistlikust kirjanduskäsitlusest, milles kirjandust vaadeldakse ühiskondlike olude, klassivõitluse ja tootmissuhete muutumise taustal. Õpik jätkab eesti kirjanduse arenguloo käsitlemist sealt, kus lõppes sarja esimene osa, keskendudes rahvusliku ärkamisaja tõusule, ärkamisideoloogia levikule ning sellele vastanud kirjanduslikele ilmingutele.

Olulise tähelepanu all on Carl Robert Jakobsoni, Lydia Koidula, Jakob Hurda ja Juhan Veski loomingu tutvustamine ning nende roll rahvusliku identiteedi kujundamisel. Samuti käsitletakse realistliku proosa arengut, rahvavalgustuslikke tekste ja eesti kirjanduse järkjärgulist professionaalsemaks muutumist. Õpik esitab katkendeid kirjandusteostest, sisaldab autorite eluloolisi andmeid ning toob esile nende ideelised ja esteetilised taotlused vastavuses nõukogude ideoloogiaga. Lisaks tekstidele leiavad õpilased peatükkide lõpus kokkuvõtteid, küsimusi ja suuniseid iseseisvaks tööks, mille eesmärk on kinnistada kirjandusloolisi teadmisi vastavalt õppekavale.

Õpiku koostasid omaaegsed kirjandusteadlased ja kooliõpetajad, kelle töö lähtus 1950. aastate hariduspoliitika juhistest. Teos peegeldab oma ajastu keelekasutust ja tõlgendusi, pakkudes täna huvi ka kui ideoloogiline dokument. Samas annab see ülevaate eesti 19. sajandi kirjanduse põhisuundadest ja autoritest, keda käsitletakse koolihariduses tänapäevalgi, ehkki tänapäevased rõhuasetused ja tõlgendused on muutunud. Õpik on osa suuremast sarjast, mille eesmärk oli anda eesti kirjandusest süstemaatiline ja ideoloogiliselt raamitud pilt Nõukogude Eesti hariduskontekstis.