Eesti kirjandus võõrkeeltes

Kogumik Eesti kirjandus võõrkeeltes on bibliograafianimestik, mille koostas Fr. R. Kreutzwaldi nimeline Eesti NSV Riiklik Raamatukogu. Teos koondab süstemaatilise ülevaate eesti ilukirjanduse ja rahvaluule tõlgetest teistesse keeltesse alates 18. sajandi lõpukümnenditest kuni 1970. aastate lõpuni. Eesmärk on teha nähtavaks, millised teosed, autorid ja žanrid on eri kultuuriruumidesse jõudnud, ning anda lugejale tööriist, millega kontrollida tõlgete olemasolu, levikut ja ilmumispaiku. Nimestik teenib nii uurijat, õpetajat kui raamatukogutöötajat: ühe kaane vahel on koondandmed, mida muidu tuleks otsida hajusalt eri allikatest. Väljaande tellijaks ja rahastajaks oli kultuuriasutus, kellel oli ülevaade kohalikust trüki- ja kogumispraktikast ning ligipääs rahvus- ja teadusraamatukogude registritele.

Raamat liigitab materjali viisil, mis aitab kiiresti leida otsitava: autor ja teose pealkiri, sihtkeel, tõlkija, ilmumisvorm (raamat, ajakirja- või antoloogiapublikatsioon), kirjastus ja ilmumiskoht. Selline ülesehitus lubab vastata konkreetsetele küsimustele: millises keeles on mõni jutt olemas, millal ilmus konkreetne luuletsükkel, millise kogumiku sees avaldati lühivorm ning millise vahendaja kaudu jõudis tekst lugejani. Nimestikuga saab kaardistada tõlkevooge keelte kaupa, eristada autori teoste rahvusvahelist nähtavust või koostada kursuse ja näituse tarbeks bibliograafilise valimi. Kogumiku tugevus on stabiilne kirjeldusviis: iga kirje annab minimaalse, kuid tööks vajaliku andmehulga ning hoiab samad väljad kogu raamatu ulatuses, mis teeb võrdluse lihtsaks ja kontrollitavaks.

Teos tähistab pikema sarja algust: sellele järgnevad köited jätkavad ülevaadet järgmiste aastakäikude kohta ning kinnitavad, et nimestik on mõeldud regulaarselt täieneva abivahendina. Praktikas kasutatakse raamatut ka lähteindeksina, mille põhjal kontrollitakse eksemplaride olemasolu koguandmebaasides, täiendatakse kirjandusloolisi käsitlusi või planeeritakse tõlkekursusi. Nimestik ei paku interpretatsiooni ega arvustust; ta fikseerib faktid võimalikult ühtsel kujul. Nii jääb töö fookusesse kaks küsimust: kas tõlge on olemas ja kus see ilmus. Vastused on koondatud kuiva, kuid läbipaistva kirjekeelega, mis hoiab ajakihi ja päritoluruumi lugeja ees nähtaval.