Eesti kirjakeele seletussõnaraamat 1/1

„Eesti kirjakeele seletussõnaraamat“ on suurimaid ja ulatuslikumaid eesti keele seletavaid sõnaraamatuid, mille koostamist alustati 1980. aastatel eesmärgiga anda põhjalik ülevaade nüüdiskirjakeele sõnavarast, selle tähendustest, kasutusest ja grammatilisest vormistusest. Esimese osa esimene vihik, mis hõlmab märksõnu alates tähestiku algusest kuni sõnani *bakhantlik*, annab detailse ja normipõhise käsitluse nende sõnade sisust ja kasutusviisidest. Iga märksõna juures on esitatud selle tähendus(ed), grammatiline teave, sageli ka kasutusnäited, sünonüümid ja vajadusel stiilivärving või erialane kuuluvus.

Väljaanne on suunatud eelkõige keeleuurijatele, toimetajatele, õpetajatele ja keelehuvilistele, kuid sobib hästi ka laiemale lugejaskonnale, kes soovib mõista eesti keele tähendusvarjundeid ja nüansse täpsemalt. Sõnaraamatu koostamisel on arvesse võetud nii kirjanduse, ajakirjanduse kui ka kõnekeele allikaid, et peegeldada keele tegelikku kasutust. Seeläbi ei ole tegu pelgalt tähenduste loeteluga, vaid keele kui toimiva süsteemi mõtestamisega. Esimeses vihikus leiduvate sõnade valik katab nii üldtuntud kui ka vähemlevinud mõisteid, mis on aidanud kaasa eesti keele kui teadus- ja kultuurikeele rikastamisele ja süstematiseerimisele.

„Eesti kirjakeele seletussõnaraamatu“ koostamist juhtisid Tallinna ja Tartu keeleteadlased, eelkõige Eesti Keele Instituudi (toonase Keele ja Kirjanduse Instituudi) töötajad. See väljaanne kuulub sarja, mille kaudu hakati süstemaatiliselt koondama ja selgitama eesti keele tähendussõnavara. Teos on jätk varasemale, mahukamale „Eesti keele seletussõnaraamatule“, kuid lähtub uuendatud keelenormidest ja ajakohastatud keelekäsitlusest. Esimese vihiku ilmumine 1988. aastal tähistas olulist sammu keelekorralduse arengus ning on jäänud oluliseks allikaks nii akadeemilises kui ka praktilises keelekasutuses.