Eesti keele sõnaraamat. ÕS 1999

„Eesti keele sõnaraamat. ÕS 1999“ on Eesti Keele Instituudi poolt koostatud normatiivne õigekeelsussõnaraamat, mis määras eesti kirjakeele kasutusreeglid ja soovitused 20. sajandi lõpul. Tegemist on 1990. aastate keelekorraldust kokkuvõtva väljaandega, mis kajastab nii seniseid keeletraditsioone kui ka toonaseid muudatusi ja täpsustusi. Sõnaraamatu peamine eesmärk on anda juhiseid eesti keele õigekirja, vormiõpetuse ja osaliselt ka sõna tähenduse ning kasutusviiside kohta, olles igapäevaseks töövahendiks nii õpetajatele, toimetajatele kui ka kõigile keelehuvilistele.

ÕS 1999 sisaldab ligikaudu 50 000 märksõna, mille hulgast leiab üldkeele sagedasemaid sõnu, keerukamaid võõrsõnu ning erialaterminitest valitud sõnavara. Iga märksõna juures on toodud selle käänamis- või pööramisvormid, hääldustähised vajadusel, reeglipärased või soovituslikud kirjapildid ning kasutusjuhised. Eraldi tähelepanu on pööratud kokku- ja lahkukirjutamisele, suur- ja väiketähekasutusele ning muudele küsimustele, millega kirjutajad sageli kokku puutuvad. Lisaks on kaasas normatiivsed nimekirjad, sh lühendid, kohanimed, võõrtähed ja muu praktiline teave, mis toetab keelelist järjepidevust.

Sõnaraamatu koostamisel osales hulk eesti juhtivaid keelekorraldajaid ja -uurijaid, eesotsas Tiiu Erelti ja teiste Eesti Keele Instituudi töötajatega. ÕS 1999 ilmus perioodil, mil eesti keeles toimusid märgatavad muutused, eriti pärast taasiseseisvumist, mil suurenes vajadus sobitada keelekasutust muutuva ühiskonna, tehnoloogia ja meediaruumiga. Selle tõttu kajastab sõnaraamat nii järjepidevust kui ka kohandumist uute oludega. Väljaanne täitis standardirolli kuni järgmise õigekeelsussõnaraamatu ilmumiseni ja jäi aastateks paljudele ametlikele ja hariduslikele tekstidele normatiivseks aluseks.