Eesti ajakirjanduse teed ja ristteed

Kogumik „Eesti ajakirjanduse teed ja ristteed“ käsitleb Eesti ajakirjanduse arengut läbi mitme sajandi, alates esimestest trükisõna ilmingutest 17. sajandil kuni 20. sajandi murranguliste aegadeni. Teos toob esile ajakirjanduse kui institutsiooni kujunemise ja toimimise erinevates ajaloolistes, poliitilistes ja kultuurilistes kontekstides. Esindatud on erinevad käsitlusviisid ja uurimisfookused: tähelepanu all on ajalehtede sisu, keelekasutus, toimetajate roll, tsensuuri mõjud ning ajakirjanduse suhe ühiskondlike liikumiste ja riikliku korraldusega. Oluline koht on ka eesti rahvustunde kujunemisel, kus trükisõnal ja ajakirjandusel oli kandev roll.

Raamat on üles ehitatud artiklikogumikuna, kus autoriteks on mitmed tuntud Eesti meediaajaloo uurijad ja kultuuriteadlased. Iga peatükk käsitleb ajakirjanduse arengut konkreetse ajajärgu või teema lõikes – näiteks varajast saksakeelset trükisõna, esimeste eestikeelsete ajalehtede ilmumist 19. sajandil, ärkamisaja ajakirjanduse rolli rahvusliku identiteedi tõstjana, samuti 20. sajandi alguse pressivabadust ja hilisemaid ideoloogilise kontrolli mehhanisme. Ajalooline kontekst on teoses pidevalt esil, pakkudes lisaks meediaarengule ka laiemat ühiskondlikku tausta ja selle muutumist läbi ajastute.

Väljaande koostajate hulka kuuluvad Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni valdkonna teadlased, kes on olnud olulised eesti meediaajaloo uurimise edendamisel. Kogumik on väärtuslik käsiraamat nii tudengitele, ajakirjandushuvilistele kui ka neile, kes soovivad mõista Eesti kultuuri ja ühiskonna arengut läbi sõna ja trükimeedia prisma. „Eesti ajakirjanduse teed ja ristteed“ ei keskendu ainult faktide kogumisele, vaid püüab ka analüüsida, kuidas ajakirjanduslik mõtteviis on aja jooksul muutunud ning millised on olnud selle suunajad ja tagajärjed.