Vakamaast aakriteni. Monodialoog Tõnu Õnnepalu "Aakri" lugejaga

Eerik Purje teos „Vakamaast aakriteni. Monodialoog Tõnu Õnnepalu *Aakri* lugejaga“ on kirjanduskriitiline ja isiklikult mõtisklev uurimus, mis astub dialoogi Õnnepalu teosega, kuid teeb seda ühepoolses, ent mõtlemises sügavale minevas vormis – monodialoogina. Raamat ei ole pelgalt tõlgendus või analüüs, vaid ka peegeldus lugeja enda kogemustest, hoiakutest ja mõtisklustest, mille käivitas *Aaker*, Õnnepalu päevikumõtisklus looduse, vaikuse, kuulumise ja minapildi üle. Purje püüab jälgida autori mõttekäike, avada nende allhoovusi ja reageerida neile isikliku arutluse kaudu.

Tekst on jagatud temaatilisteks lõikudeks, kus käsitletakse nii filosoofilisi kui eksistentsiaalseid küsimusi, nagu üksindus, kuuluvus, aeg ja looduse rütm. Purje ei pelga liikuda ka keeleliste või maailmavaateliste küsimusteni, analüüsides Õnnepalu stiili, sõnakasutust ja mõttekordusi. Tema monoloog ei ole vaidlus ega kummardus, vaid kaasamõtlemine – katse kõndida autori kõrval ja samal ajal olla ise. Vahel on toon pehmelt kriitiline, vahel mõistvalt mediteeriv, kuid alati püsib tekstis austus kirjanduse kui mõtlemise ja vaikse dialoogi vormi vastu. „Vakamaast“ – mis tähendab peent pinnakihti – saab siinkohal metafoor mõtte- ja tundemaailmast, mille kaudu Purje Õnnepalu teksti läheneb.

Eerik Purje (snd 1936) on eesti päritolu Kanada kirjanik, kriitik ja ajakirjanik, kelle loomingus on läbiv teema identiteet, kultuuriline kuuluvus ja keel. Ta on aastakümneid jälginud eesti kirjanduse arengut väliseestlase pilgu läbi, andes oma esseedes ja artiklites edasi nii ajaloolist perspektiivi kui isiklikku kogemust. „Vakamaast aakriteni“ on osa tema hilisemast loomingust, mis keskendub pigem mõtestavale ja dialoogilisele suhtumisele eesti kirjandusse – püüdes sillata eri kogemusi ja põlvkondi läbi mõttevahetuse, olgugi see vahel vaid sisekõne vormis.