Mees, kes varastas Kristuse

Edwin Alexanderi ajalooline põnevusromaan „Mees, kes varastas Kristuse“ viib lugeja 20. sajandi alguse Inglismaalt Egiptusesse, avades loo, mis põimib arheoloogia, religiooni, imperialismi ja identiteedi teemad. Teose keskmes on briti arheoloog, kes satub Kairosse kavatsusega osaleda väljakaevamistel, kuid peagi tõmbab teda kaasa sügavam ja ohtlikum lugu — nimelt idee Jeesuse ajaloolise keha leidmisest. Selle mõtte ohtlikkus ei seisne ainult teaduslikes või usulistes tagajärgedes, vaid ka võimalikus mõjuvõimus, mida selline avastus võiks anda nii üksikisikule kui riikidele.

Romaani tegevus kulgeb mitmel tasandil: ühelt poolt on see seikluslik ja peaaegu detektiivlik lugu, teisalt aga filosoofiline mõtisklus tõe, usu ja eetika üle. Peategelane on ühtaegu idealist ja skeptik, kelle moraalsed dilemmad muutuvad järjest teravamaks, mida sügavamale ta arheoloogilisse ja poliitilisse keerukusse satub. Alexander loob usutava ajastulise tausta, käsitledes briti koloniaalvõimu ja orientalistlike hoiakute varjatud võrgustikke. Egiptuse kultuurilised, usulised ja sotsiaalsed kihistused ei jää pelgalt eksootiliseks taustaks, vaid saavad osaks narratiivi kesksetest konfliktidest.

Edwin Alexander on vähem tuntud, kuid sisuliselt tugev autor, kelle looming keskendub sageli eetilistele ja ideelistele konfliktidele, mis põimuvad ajalooliste või religioossete küsimustega. „Mees, kes varastas Kristuse“ on tema üks esimesi tõlgitud teoseid eesti keeles, mis tõi ta tähelepanu alla ka siinsetel lugejatel. Tema kirjutamislaad on põhjalik, pinget hoidev ja tihti mõtlik, ühendades ajaloolise täpsuse ja väljamõeldise nii, et piiri nende vahel on raske tõmmata. See romaan pakub lugejale nii põnevust kui intellektuaalset väljakutset, küsides, kas püüe tõe poole võib mõnikord muuta selle saavutamise võimatuks.