Inimene

Leedu poeedi Eduardas Mieželaitise teos „Inimene“ on ulatuslik luuletsükkel, mis kujutab inimest kui ajaloo, looduse ja ühiskonna kaudu määratlevat olendit. Tegemist on poeetilise manifestiga, milles autor otsib vastuseid küsimustele inimese päritolu, olemuse ja eesmärgi kohta. Luuletsükkel liigub suure üldistusjõuga piltide ja metafooride kaudu läbi erinevate aegade ja ruumide, sidudes indiviidi kollektiivse arenguga. Teoses põimuvad loodusvaatlused, tehnoloogiline progress, filosoofiline mõtisklus ja sotsialistliku idealismi kujundid, luues mitmekihilise poeetilise ruumi, kus inimene on nii looja kui ka loodu.

Mieželaitis ei käsitle inimest abstraktse mõistena, vaid elava ja pidevas muutumises oleva olevusena. Tema luule toob esile inimese kui töötegija, unistaja, armastaja ja ka vastutaja. Eriline koht on looduse ja tehnika vastandusel, mis sünteesitakse progressiusku kantud nägemuseks harmoonilisest tulevikust. Rütmikas vabavärss, alliteratsioonid ja kordused loovad teoses muusikalise struktuuri, mis aitab rõhutada poeedi kirglikku ja ideedest laetud häält. „Inimene“ ei ole pelgalt poeetiline kirjeldus, vaid samas ka üleskutse – kutse mõista, kujundada ja vastutada.

Eduardas Mieželaitis (1919–1997) oli üks silmapaistvamaid nõukogudeaegseid leedu luuletajaid, kelle looming pälvis nii kodumaal kui ka laiemalt tunnustust. Teda iseloomustab tugev ideeline veendumus, ekspressiivne kujundikeel ning kalduvus universaalsete teemade käsitlemisele. „Inimene“ oli tema üks mõjukamaid teoseid, mille eest ta pälvis Lenini preemia ning mis tõlgiti paljudesse keeltesse. Eesti tõlge aitab tutvustada Baltimaade luule ühist kultuuriruumi, milles individuaalsus ja sotsiaalne kontekst moodustavad lahutamatu terviku.