Õhtused majad

„Õhtused majad“ on Eduard von Keyserlingi jutustus, mis kujutab baltisaksa aadli elu Kuramaal sajandivahetuse paiku. Teose keskmes on aadliseisuse aeglane, kuid paratamatu hääbumine – uhkete mõisate ja väärika mineviku taustal rullub lahti pilt, kus argipäev ja harjumuspärased kombed seisavad silmitsi muutuvate aegadega. Keyserlingi impressionistlik stiil laseb lugejal näha mitte ainult tegelasi ja nende suhteid, vaid ka valguse ja looduse nüansse, mis loovad jutustusele erilise atmosfääri. Romaan on ühtaegu intiimne portree ühiskonnakihist ja üldisem arutlus mööduvuse üle.

Autor ei keskendu dramaatilistele sündmustele, vaid pigem igapäevastele hetkedele, mis avavad tegelaste sisemaailma ja nende taju ümbritsevast. Majade vaikuses ja salongide vestlustes kõlavad möödunud hiilguse kajad, kuid nende taga peitub juba lagunemine ja uue aja paratamatu pealetung. Nii saab teosest melanhoolne ja irooniline peegeldus ühest kultuurilisest maailmast, mis oli veel hiljuti oma täies jõus, kuid mis nüüd samm-sammult vajub ajaloo varju. „Õhtused majad“ kõnetab seetõttu mitte ainult baltisaksa mineviku huvilisi, vaid ka kõiki, kes otsivad kirjandusest peenelt edasi antud meeleolusid ja ajastu vaimu.

Eduard von Keyserling (1855–1918) oli baltisaksa kirjanik, krahv, kes sündis Kuramaal ja õppis aastatel 1874–1877 Tartu ülikoolis õigusteadust, kunstiajalugu ja filosoofiat. Tema loomingus on märgata mõju nii saksa kui ka vene kirjandusest, teda on võrreldud Theodor Fontane, Herman Bangi ja Ivan Turgeneviga. Keyserlingit peetakse saksa impressionistliku proosa üheks silmapaistvamaks meistriks. Tema teosed kujutavad sageli Kuramaa mõisamaastikke ja aadli hääbumist, olles täis peent irooniat, nüansirohket loodusekirjeldust ja ajastule omast melanhoolset tooni.