Kodumaa teenistuses. Eestimaa Rüütelkonna peamehe mälestused

Eduard von Dellingshauseni mälestusteraamat „Kodumaa teenistuses. Eestimaa Rüütelkonna peamehe mälestused“ avab akna baltisaksa eliidi maailma 20. sajandi alguse Eestis. Teos on märkimisväärne just oma allikaväärtuse tõttu, sest autor kirjeldab sündmusi, mida eestlaste ajalookirjutus sageli kas vältis või käsitles teise nurga alt. Raamatu lehekülgedel kohtame nii poliitilist kui ühiskondlikku tausta, mis olid tihedalt seotud baltisakslaste positsiooniga Vene impeeriumis ja nende kohanemisega olukorras, kus eestlaste poliitiline mõju järjest kasvas. Nii pakub raamat haruldase võimaluse jälgida, kuidas Eestimaa rüütelkonna juhtkond tajus muutuvat ajastut ning milliseid strateegiaid nad pidasid võimalikuks oma mõju säilitamiseks.

Teose sisus kerkivad esile hetked, mil eestlaste poliitiline jõud hakkas kohalikes omavalitsustes ja laiemalt ühiskondlikus elus domineerima. Dellingshausen kirjeldab eestlaste tõusu, sealhulgas Tallinna linnavolikogu 1904. aasta valimiste võitu, kui esile astusid nimed nagu Jaan Poska, Konstantin Päts ja advokaat Jüri Teemant. Autor suhtub neisse viisakalt, kuid distantseeritult, nähes neid pigem oma tasemest allpool seisvate partneritena. Samas peab ta ise olulisemaid läbirääkimisi ja kokkuleppeid kõrgetes diplomaatilistes koridorides, mis peegeldab baltisakslaste traditsioonilist eliidipositsiooni. Raamatust ilmneb ühtlasi, et eestlaste ja baltisakslaste teineteisemõistmine oli piiratud ning sageli asendus see vastastikuse möödavaatamisega, mis omakorda mõjutas ka Eesti riikluse kujunemist.

Eduard von Dellingshausen sündis 1863. aastal Tallinnas ja oli aastatel 1902–1918 viimane Eestimaa rüütelkonna peamees. Tema tegevus seondus tihedalt Vene impeeriumi poliitiliste struktuuridega, olles ka Venemaa riiginõukogu liige. Dellingshausen kuulus baltisaksa eliidi silmapaistvamate esindajate hulka, kellele oli omane nii lojaalsus keisririigile kui ka soov hoida Eestimaa rüütelkonna positsioone muutuvas ühiskonnas. Tema mälestused annavad tunnistust sellest, kuidas baltisakslane tajus oma rolli kodumaa teenistuses, ent samas ka mööduva ajastu hääbumist. Sellest tulenevalt on teos üks olulisemaid baltisaksa memuaartekste, mis valgustab Eesti lähiajaloo keerulisi arenguid seestpoolt vaadelduna.