Pisuhänd. Side

Eduard Vilde teos „Pisuhänd. Side“ sisaldab kahte lühemat näidendit, mis mõlemad keskenduvad ühiskondlikule satiirile ja inimkäitumise karikatuursele kujutamisele. „Pisuhänd“ on üks Vilde tuntumaid komöödiaid, mille keskmes on kodanliku tõusiklikkuse ja vaimse väikluse pilamine. Näidendi tegevus keerleb kirjaniku ümber, kes on loonud teose, millele tema sugulased ja tutvusringkond loodavad rajada oma isiklikku kasu ja prestiiži. Kujutatakse, kuidas peategelane tõmmatakse tahtmatult kaasa mängu, kus kirjandus muutub vahendiks sotsiaalseks edutamiseks ja materiaalseks kasuks. Tegu on Vilde terava kriitikaga Eesti noore iseseisvuse ajal esile kerkinud uue kodanluse aadete ja väärtuste suhtes.

Teine osa, „Side“, on vähem tuntud, ent samamoodi satiiriline lugu, mis keskendub inimestevahelise suhtluse ja arusaamatuse teemale. Näidend toob esile, kuidas sotsiaalne positsioon, isiklikud ambitsioonid ja valesti mõistetud kavatsused võivad viia konfliktide ja pingeteni, mis omandavad koomilisi, ent sageli ka mõru alatooni. Mõlemas näidendis kasutab Vilde karakterite loomisel tugevat tüüpkujude süsteemi: tegelased ei ole psühholoogiliselt süvitsi minevad, vaid esindavad teatud ühiskondlikke hoiakuid ja suhtumisviise. See lubab autoril keskenduda eelkõige ühiskonnakriitikale ning pakkuda läbi huumori ja liialduse võimalust eneserefleksiooniks.

Eduard Vilde (1865–1933) oli Eesti kriitilise realismi üks tähtsamaid esindajaid, kelle looming hõlmab nii romaane, novelle kui ka näidendeid. Tuntud peamiselt oma ajalooliste romaanide poolest, oli ta ka viljakas ajakirjanik ja terav ühiskonnavaatleja. Vilde näidendite keeles ja ülesehituses on tunda tema ajakirjanikutausta – dialoogid on vaimukad, tempokad ning sageli varjatud tähendustega. „Pisuhänd. Side“ annab hea sissevaate autori võimesse kujutada oma aja Eesti ühiskonda läbi iroonia ja satiiri prisma, kutsudes lugejat naerma, ent samal ajal ka mõtlema. Näidendite aktuaalsus ei ole kadunud ka sajand hiljem.