Mahtra sõda

Eduard Vilde romaan „Mahtra sõda” käsitleb 1858. aastal toimunud Mahtra talurahvarahutusi, mis puhkesid seoses talupoegade rahulolematusega pärisorjuse aegadele järgnenud olukorra ja kroonuvastaste koormiste pärast. Teose keskmes on vastuolu talurahva ning mõisnike ja võimu esindajate vahel, mis kulmineerub verise konfliktina. Romaani sündmustik toob esile talupoegade igapäevased kannatused, nende õiglustunde ja lootuse reformidele. Tõepäraste kirjelduste ja süvenenud psühholoogilise kujutamise kaudu sünnib realistlik pilt ühest olulisest episoodist Eesti ajaloos.

„Mahtra sõda” on ühtaegu kirjanduslikult tugev ja ühiskondlikult kõnekas teos. Vilde uurib konfliktide sügavamaid põhjusi, osutades sellele, kuidas seadused ja korraldused, mis peaksid rahu tagama, võivad hoopis vastupanu esile kutsuda, kui neid rahvale ei selgitata või kui neid kasutatakse üleolevalt. Romaan ei sea vastamisi üksnes erinevaid sotsiaalseid klasse, vaid näitab ka mitmetasandilisi sisemisi pingeid: võimu esindajate kõhklusi, talupoegade arusaamatust ja hirmu, ning üldist muutuste vajadust. Tulemuseks on mitmekihiline ja ajalooliselt täpne pilt ühest murdelisest hetkest eesti rahva minevikus.

Eduard Vilde (1865–1933) oli üks esimesi eesti professionaalseid kirjanikke ja kriitilise realismi rajajaid. Tema loomingu tähtsaim osa on ajaloolised romaanid, milles ta sidus sügava ühiskonnakriitika ja täpse ajaloolise uurimistöö. „Mahtra sõda” on Vilde ajaloolise triloogia esimene osa, millele järgnesid „Kui Anija mehed Tallinnas käisid” ja „Prohvet Maltsvet”. Vilde suutis luua mõjuva sotsiaalse sõnumiga kirjandust, mis oli oma ajas oluline nii rahvusliku identiteedi kui ka kirjandusliku arengusuuna kujundajana. Tema loomingut on saatnud laialdane tunnustus, sealhulgas nimetus „rahvakirjanik”, mis väljendas tema mõju eestlaste eneseteadvusele.