Lunastus

Eduard Vilde väikeromaan „Lunastus“ alapealkirjaga „Ühe töölise noorpõlv“ ilmus 1948. aastal ja märgib autori loomingus omamoodi ideelist üleminekut. Kui varasemates teostes kujutas ta enamasti talurahva ebateadlikku feodalismivastast võitlust ja Vene revolutsiooni sündmuste mõju talurahvahulkadele, siis „Lunastuses“ pöördub ta juba otseselt töölisklassi elu ja probleemide poole. Nii asetub see teos loogiliselt tema loomingulisse arengusse, sidudes varasema talurahva teemade käsitluse ja hilisema ühiskondliku ideelisuse süvenemise.

Romaani keskmes on kapitalismi kõige varjatumad ja raskemad küljed, mis mõjutavad tööliste igapäevaelu. Teos näitab mitte ainult töö- ja elutingimusi, vaid ka seda, kuidas kujuneb klassiteadvus ja ideoloogiline kasv. Vilde ei piirdu pelgalt olustikulise kirjeldusega, vaid püüab näidata proletariaadi teadliku klassivõitluse eeldusi. Seeläbi avardub tema kirjanduslik haare ning „Lunastus“ astub sammukese edasi võrreldes varasemate töörahva elu kujutavate romaanidega nagu „Külmale maale“ ja „Raudsed käed“.

Eduard Vilde (1865–1933) on eesti realistliku proosa rajajaid ja üks esimesi kutselisi kirjanikke. Tema looming hõlmab nii ühiskondlikke romaane, ajaloolisi jutustusi kui ka reisikirju ja näidendeid. Vilde tuntus põhineb oskusel ühendada eluline täpsus ja sotsiaalne kriitika, tuues esile nii talurahva kui ka töölisklassi probleemid. Ta oli oma aja ühiskondliku elu terav tähelepanija, kelle teosed on jätnud sügava jälje eesti kirjanduslukku, aidates kujundada arusaama kirjandusest kui ühiskonna peeglist ja ideelise diskussiooni kandjast.