Külmale maale

Eduard Vilde romaan „Külmale maale” kujutab 19. sajandi lõpukümnendite Eesti külaelu ning vaesuse surve all elavate inimeste raskusi. Peategelane on popsipoeg Väljaotsa Jaan, kes jääb haiguse tõttu nõrgaks ega suuda enam oma pere eest täie jõuga hoolitseda. Tema olukord muutub veelgi keerulisemaks, kui kogukonnas levib kahtlustus, et vaesed ei ole mitte ainult abituks jäänud, vaid ka kahtlase eluviisiga. Lugu toob lugejani pildi sellest, kuidas ühiskond surub nõrgemaid nurka ning kuidas viletsuse keskel jääb inimesele ainsaks toeks tema enda sisemine väärikus.

Romaani sündmustik areneb hetkest, kui Jaani kodu läbi otsima tullakse, justkui oleks tema seotud varastatud kraamiga. See olukord seab ta silmitsi kahetise survega: ühest küljest peab ta tõestama oma süütust, teisalt aga otsustama, kas võtta vastu pakkumisi, mis võiksid tuua leevendust, kuid kompromiteeriksid tema ausust. Väljaotsa Jaani võitlus on pigem sisemine kui väline – ta on inimene, kes püüab vaesuse ja hädaohu kiuste säilitada moraalse selgroo. Loo kaudu avaneb talurahva elu karmide olude ja nappide võimaluste keskel, kus aus ja aususetu tee kipuvad vaesuse sunnil ohtlikult lähedale nihkuma.

Eduard Vilde oli eesti kirjandusloo üks olulisemaid realiste, kes andis oma teostes hääle talurahva ja väikeste inimeste muredele. Ta sündis 1865. aastal, kasvas üles Lääne-Virumaal ja alustas oma kirjanikuteed ajakirjanduse kaudu. Vilde loomingus on sageli ühendatud ühiskonnakriitiline pilk ja realistlik kujutusviis, mille kaudu ta käsitles nii talurahva elu kui ka laiemalt Eesti ühiskonna arengut. Tema teosed „Külmale maale”, „Mahtra sõda” ja „Prohvet Maltsvet” kujundasid eestlaste arusaama oma minevikust ja ühiskondlikest probleemidest ning tõid kirjandusse uue, realistliku tasandi.