Kui Anija mehed Tallinnas käisid

„Kui Anija mehed Tallinnas käisid“ on Eduard Vilde ajaloolise romaani teine osa, mis ilmus 1970. aastal kirjastuses Eesti Raamat. Teos jätkab Anija meeste loo jutustamist, keskendudes talurahva ja mõisnike suhetele ning nende pingetele. Romaani teljeks on sotsiaalne ebaõiglus ja talupoegade katse otsida õigust ning eneseväärikust olukorras, kus võim ja seadus neid ei toeta. Lugu avab ka noore Mait Lutsu kujunemistee, näidates tema lapsepõlve, isiklikke küsimusi ja identiteedi otsinguid.

Raamatusse põimuvad episoodid, mis annavad ühtaegu nii humoorikaid kui ka valusaid hetki. Üks tuntud stseen on see, kus Mait vastab kaaslaste küsimusele oma päritolu kohta, öeldes naljaga, et ta on paruni poeg. See motiiv toob esile ühiskondliku ebavõrdsuse ja selle, kuidas isegi süütust lapse vastusest võib peegelduda talurahva ja mõisnike vaheliste suhete keerukus. Vilde oskus siduda ajaloolist tausta ja inimlikku psühholoogiat teeb loost korraga nii ajaloopeegeldise kui ka inimliku draama.

Eduard Vilde (1865–1933) on eesti kirjandusloos üks olulisemaid realiste, kelle loomingus on keskne koht ühiskonnakriitikal ja ajaloolisel kujutlusel. Tema romaanid, sealhulgas „Mahtra sõda“ ja „Kui Anija mehed Tallinnas käisid“, käsitlevad rahva võitlust õiguse ja väärikuse eest. Vilde loomingul on olnud suur roll eesti rahvusliku eneseteadvuse kujundamisel ning ta jääb tänaseni oluliseks kirjanikuks, kelle teosed avavad ühtaegu nii mineviku olusid kui ka inimeste igavikulisi muresid ja püüdlusi.