Kui Anija mehed Tallinnas käisid

Eduard Vilde romaan „Kui Anija mehed Tallinnas käisid“ on üks esimesi teoseid eesti kriitilise realismi traditsioonis, mille keskmes on talurahva sotsiaalne ärkamine ja vastuhakk ülekohut tekitavale mõisavõimule. Esmakordselt 1903. aastal ilmunud romaan käsitleb 19. sajandi lõpu talurahvaliikumist, eriti 1891. aasta nn Anija meeste protsessi, mille tegelik sündmustik andis autorile ainest fiktsionaalseks ümbertõlgenduseks. 1946. aasta väljaanne toob selle rahvusliku ärkamise sümbolteose uue lugejaskonnani juba nõukogude tingimustes, toonitades rahvaliikumise õiguspärastust ja sotsiaalset allteksti.

Romaani süžee järgib Anija kandi meeste teekonda Tallinnasse, kus nad pöörduvad Vene keisri võimu poole lootuses leida õiglust kohaliku mõisniku ja tema esindajate vastu. Vilde kirjeldab realistliku detailitäpsusega talurahva eluolu, kehvikluse igapäevast rutiini ja vaimset pimedust, millest hakatakse tasapisi väljuma. Kõnekad on tegelaskujud, kes kehastavad nii allasurutust kui lootust, aga ka neid, kes kahtlevad või kohanevad. Oluline koht on dialoogidel, mis avavad rahva arusaamu õiglusest ja võimust, samuti teekonnamotiivil, mis annab loole rütmi ja arengujoone. Tallinna linna kujutamine avardab teose ruumilist haaret ja toob sisse sotsiaalse kontrasti maa ja linna vahel.

Eduard Vilde (1865–1933) oli eesti realismi rajaja ning ühiskondlikult mõtestatud proosa kujundaja. Tema loomingus oli keskne koht ühiskonnakriitikal ja sotsiaalsel vastutustundel, mida ta väljendas nii romaanides kui ka ajakirjanduses. „Kui Anija mehed Tallinnas käisid“ kuulub tema tähtsamate teoste hulka, sidudes ajaloolise tegelikkuse ja kirjandusliku üldistuse veenvalt tervikuks. Vilde ei pakkunud pelgalt kirjeldust, vaid osutas arengule – teadvustamisele, mis algab lihtsatest inimestest. Selle kaudu andis ta hääle neile, kelle oma oli seni olnud kuuldav vaid läbi ametliku võimuprisma. Teos on oluline nii kirjandusloo kui rahvusteadvuse seisukohalt.