Kolmkümmend aastat armastust. Novelle ja novellette

Eduard Vilde kogumik „Kolmkümmend aastat armastust. Novelle ja novellette” koondab mitmeid tema novelliloomingu tähtteoseid, mis käsitlevad inimsuhteid, sotsiaalseid pingeid ja väikekodanlikku elulaadi talle omase teravmeelsuse ja ühiskonnakriitilise alatooniga. Vilde loominguline käekiri avaldub siin lühivormis täie jõuga – dialoogides, karakterite joonistamises ja satiirilistes olukordades, mis toovad esile nii inimliku nõrkuse kui ka väärikuse. Pealkirjaks valitud „Kolmkümmend aastat armastust” on üks kogumiku keskseid lugusid, milles pikale veninud abieluline side kujuneb vaikselt groteskseks ja samas mõistetavaks kujuks ajas kulgevale kiindumisele.

Kogumik hõlmab eri ajastutel kirjutatud novelle, milles Vilde vahetab tooni humoorikast irooniast tõsisema elukäsitluseni. Tema tegelased on enamasti pärit lihtsast keskkonnast – käsitöölised, ametnikud, talupojad – ning nende kaudu käsitleb ta armastuse, truuduse, sotsiaalse tõusu ja isikliku väärikuse teemasid. Vilde suudab nappide vahenditega luua pinge, mis sageli kulmineerub ootamatu pöörde või vaimuka lõpplahendusega. Tema lühijutud ei ole pelgalt meelelahutuslikud, vaid peegeldavad täpselt oma aja väärtushinnanguid ja muutuvat ühiskonda, kus traditsioonid põrkuvad uute olude ja inimpüüdlustega.

Eduard Vilde (1865–1933) oli eesti kirjanduse üks teedrajavaid realiste ja kriitilise realismi rajaja. Teda tuntakse eelkõige romaanide autorina, kuid ka tema novellilooming mängis olulist rolli eesti kirjanduse arengus. Vilde oskus kujutada elulisi tüüpe, ühiskondlikku kihistust ja väikekodanlikke paradokse andis tema lühivormile erilise kõla ja tähendusvälja. Tema tekstides avaldub nii ajastuolu kui ka rahvuslik ärkamine, samas jäädes alati sügavalt inimlikuks ja kergelt muigeks valmis. „Kolmkümmend aastat armastust” annab hea läbilõike tema meisterlikkusest lühivormi žanris ja pakub võimalust süveneda Vilde mitmetahulisse proosasse väljaspool tema tuntumaid romaane.