Kaks sõrme. Kuhu päike ei paista. Röövitud tiivad

Eduard Vilde novellikogumik „Kaks sõrme. Kuhu päike ei paista. Röövitud tiivad“ koondab kolm sisuliselt ja temaatiliselt eripalgelist jutustust, mis avavad autori mitmekülgse vaate nii ühiskonnale kui ka inimese sisemaailmale. Vilde kirjutamislaadis on tuntav kriitiline pilk ühiskondlikele vastuoludele, ent samas ka terav psühholoogiline tundlikkus, millega ta uurib indiviidi vahekorda oma keskkonna ja saatusega. Neis lugudes kohtuvad satiiriline vaim, sotsiaalne tähelepanelikkus ning realistlik kujutusviis, mille kaudu kujuneb autorile iseloomulik maailmapilt.

Jutustus „Kaks sõrme“ käsitleb aususe ja kavaluse konflikti väikeses maailmas, kus inimese moraalsed otsused asetatakse vastakuti praktiliste kaalutlustega. „Kuhu päike ei paista“ viib lugeja aga ühiskonna äärealadele, kus vaesus ja lootusetus heidavad varju inimlikule väärikusele. Siin peitub sügavam küsimus: kas valgus võib jõuda ka sinna, kus lootus on justkui kadunud? „Röövitud tiivad“ keskendub unistuste ja võimaluste kaotusele, tuues esile inimese sisemise murdumise, kui elulised teed sulguvad. Kõik kolm lugu seovad endas realistlikult kujutatud tegelased ja kriitilise ühiskondliku tausta, mille taustal hargnevad inimlikud dilemmad.

Eduard Vilde (1865–1933) oli üks Eesti realistliku proosa alusepanijaid ning viljakas publitsist ja ühiskonnakriitik. Tema loomingus on tähtsal kohal sotsiaalsed teemad, olgu selleks talurahva elu, linlikud vastuolud või individuaalsed eksistentsiküsimused. Vilde oskas ühendada ühiskondliku vaatluse ja psühholoogilise analüüsi, luues karaktereid, kes on oma aja lapsed, ent kelle sisemaailm räägib ka laiemalt inimlikest püüdlustest ja piirangutest. Kogumik „Kaks sõrme. Kuhu päike ei paista. Röövitud tiivad“ peegeldab Vilde kui novellisti küpsust ja tema võimet lühivormis tabada nii inimese kui ajastu olemust.