Jutustused 5. osa

Eduard Vilde „Jutustused” viies osa koondab valiku autori lühijuttudest, mis peegeldavad tema küpset realistlikku stiili ja süvenemist ühiskondlike probleemide kujutamisse. Selles köites on tunda suuremat temaatilist mitmekesisust kui varasemates humoristilistes kogumikes: kõrval huumorile ja pilkele käsitletakse siinkohal ka tõsisemaid, lausa traagilisi teemasid. Vilde tegelaskujude seas on nii töölisi kui väikekodanlasi, maainimesi kui ametnikke – igal neist oma lugu, mis avab killukese Eesti ühiskonnast 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses. Jutustused paljastavad vastuolusid vaesuse ja rikkuse, alandlikkuse ja auahnuse, vabaduseihaluse ja sotsiaalse surve vahel.

Mitmes loos on keskmes üksikisiku kokkupõrge ühiskonna ootustega. Tegelaste sisemised heitlused peegelduvad väliste sündmuste kaudu – olgu selleks töökaotuse hirm, isiklik alandus või moraalne valik. Vilde kirjutamislaad on lakooniline, aga detailselt eluline, vältides liialdatud tundepurskeid, samas säilitades psühholoogilise sügavuse. Tüüpiliselt ei lahene lood idealistlikult, vaid jäävad lahtiseks või toovad esile tegelikkuse karmuse. Just see eluline lõpetamatus teeb need jutustused usutavaks ja ajas kestvaks. Kuigi mõnes loos esineb ajastule iseloomulikku ühiskonnakriitilist didaktikat, jääb domineerima inimlik vaade: kuidas inimene püüab jääda iseendaks oludes, mis selleks alati võimalust ei paku.

Eduard Vilde (1865–1933) oli kriitilise realismi tähtfiguur eesti kirjanduses, kelle loomingust kasvas välja mitme kirjandusžanri arengusuund. Ta oli proosakirjanik, kelle ühiskonnatunnetus ja vahedalt täpne keel muutsid tema lühivormid oluliseks osaks Eesti kirjandusloost. Viies jutustusteköide peegeldab autori võimet käsitleda sotsiaalseid teemasid ühtviisi nii huumori kui ka traagika võtmes, jäädes truuks oma realistlikule alusele. Need lood pakuvad võimaluse jälgida Vilde proosastiili arengut varasematest humoristlikest visanditest küpse ja mitmekihilise ühiskondliku analüüsini, andes edasi nii ajastu vaimu kui ka autori püsivat usku kirjanduse võimesse maailma muuta.