Sneguri armastus oli õuna nägu. Jõulujutt küpsele inimesele

Eduard Tüüri teos „Sneguri armastus oli õuna nägu. Jõulujutt küpsele inimesele“ on jutustus, mis põimib endas melanhooliat, iroonilist tähelepanelikkust ja ajas hõljuvat igatsust. Tegemist ei ole klassikalise jõululooga, vaid pigem reflektiivse mõtisklusega inimsuhetest, mälestustest ja ajas kaduvast lähedusest. Sneguri-nimelise tegelase ümber hargnev lugu liigub vaikses tempos, vaadeldes elu perifeeriast – kohtadest ja hetkedest, millest sageli mööda vaadatakse, kuid kus peitub elu intiimseim olemus. Armastus ei ole siin ülev ega dramaatiline, vaid argiselt vaikne, pisut hapu ja samas magus nagu sügisene õun.

Raamatu tonaalsus on mõtlik ja eluõhtulik, sobitudes hästi pealkirjas viidatud „küpsele inimesele“. Jõuluaeg on siin pigem taust kui keskne süžeeelement – see pakub raami, millesse asetuvad mälestused, igatsused ja mõistmised. Tekst ei paku kiireid vastuseid ega lahendusi, vaid kutsub lugejat aeglustama, kuulama ja märkama vaikseid nüansse. Lugu peegeldab elu üleminekuhetki, seda, kuidas igapäevane elu võib ootamatult haakuda mälestuste ja sentimentidega, mis võivad olla korraga nii valusad kui lohutavad. Sneguri karakter on eluline, kuid tema kaudu avaneb ka midagi universaalset üksinduse ja läheduse otsimisest.

Eduard Tüür on Eesti kirjanik, kes oma loomingus keskendub sageli väikese inimese maailmale ja elu äärealadele. Tema tekstides on tunda tähelepanelikkust detailide suhtes, samuti huvi sisemaailma ja mälestuste vastu. Tüüri stiil on rahulik ja meditatiivne, paiguti lüüriline, kuid mitte pateetiline. „Sneguri armastus oli õuna nägu“ jätkab tema varasemates töödes kujunenud joont, kus vaikses igapäevasuses peitub sügav inimlik mõõde, mida autor suudab lugejani tuua ilma liigse ilustamise või moraliseerimiseta.