Rõõmustada vanaema

„Rõõmustada vanaema“ on Eduard Tüüri esseistlik teos, mis lähtub kõnekunsti olemusest ja selle paradoksaalsetest ilmingutest. Autor arutleb, miks võib kõige mõjuvam olla just see kõneleja, kes pole lugenud ainsatki oratoorikaõpikut, ning miks võivad väga haritud lugejad ja teoreetikud oraatorina sageli hoopis ebaõnnestuda. Raamatus vaagitakse, kuidas kirjasõna ja suuline väljendus võivad üksteist täiendada või vastanduda, tuues esile olukordi, kus mõte saab selgemaks paberil, aga kõnetoolis kaotab oma mõju – või vastupidi.

Tekst liigub vaimukate tähelepanekute ja näidete toel, tuues esile kõnekunsti seotuse nii inimliku spontaansuse kui ka liigse teoreetilise koormaga. Autor seob oma mõtisklused satiirilise hoiatusega, et õpetus ja teooria ei pruugi alati sobituda tegeliku elu vajadustega. Näiteks toob ta kujundlikult esile olukorra, kus eskimo hakkab õpetama Belgia Kongo elanikke kuuma kliimaga toimetulekuks – pilt, mis näitab, kui võõrandunud võib olla teooria praktilisest kogemusest. Seega on raamat korraga nii kriitiline arutlus kui ka humoorikas peegeldus kõnekunsti piiridest ja võimalustest.

Eduard Tüür on eesti autor, kelle loomingut iseloomustab mõtisklev ja sageli satiiriline käsitlusviis. Ta on avaldanud esseistikat ja arutlusi, milles põimuvad huumor ja filosoofiline lähenemine argistele nähtustele. Tüür paistab silma võimega siduda üldinimlikud teemad kultuuriliste ja ühiskondlike tähelepanekutega, pakkudes lugejale samal ajal nii äratundmist kui ka kriitilist distantsi. „Rõõmustada vanaema“ on tema loomingus üks näide sellest, kuidas ta suudab ühendada kergelt mängulise vormi ja sisuka, kõnekunsti ning inimliku väljendusvõime üle mõtleva sisu.