Pianobaar Bizarre

Eduard Tüüri novellikogu „Pianobaar Bizarre“ koondab endasse valiku lühivorme, milles peegelduvad inimese sisemised otsingud, argireaalsuse mõrad ning ootamatud nihked igapäeva tajus. Teoses põimuvad musta huumori elemendid, absurdi piirile ulatuvad olukorrad ja teravalt välja joonistatud karakterid. Pianobaar ise, kui korduv või sümboolne motiiv, loob sidusa meeleolu — kohana, kus kohtuvad juhuslikkus ja varjatud igatsused, inimene ja tema kildudeks lagunenud minapilt. Lugudes tõuseb esile hääletu äng, mille all hoovab pidev eneseotsing ja kahtlus elu tähenduses.

Tüüri stiil on tihedalt laetud, kujundirohke ning keeleliselt väljapeetud. Ta valdab lühivormi pingestatuse loomise kunsti — igas loos on keskne pööre, nihestus või vaatepunkti muutus, mis asetab tegelase ootamatusse või eksistentsiaalselt tähenduslikku olukorda. Tegelasteks on tihti argised, vahel justkui äratuntavad inimesed, kelle kaudu avanevad laiemad küsimused kuuluvusest, üksindusest või maailma mõttetuse tajumisest. Kirjanik ei paku lahendusi ega kinnita moraalseid järeldusi, vaid loob ruumi kahtluseks ja peegeldusteks, jättes paljuski lugejale tõlgendamise vabaduse.

Eduard Tüür on eesti kirjanik, kelle loomingusse kuuluvad nii luule, proosa kui ka tõlketööd. Tema tekstide tonaalsus on sageli varjundirohke, ühendades modernistlikke ja postmodernistlikke mõjutusi. „Pianobaar Bizarre“ on üks tema väljapeetumaid novellikogusid, milles ilmneb tundlikkus keele suhtes ning oskus kujutada maailmatunnetust, kus reaalsus ja fantaasia üksteist mööda libisevad. Tüür ei kõnele valjult, ent tema lood püsivad mõttes kauem, kui nende esmane lugemine ehk lubaks eeldada.