Nägemine on nähtamatu

Eduard Tüüri raamat „Nägemine on nähtamatu“ on filosoofiline mõtisklus inimese taju, teadvuse ja olemise üle, kus autor otsib nähtava maailma taha jäävat tähendust. Tekst on kirjutatud esseistlikus laadis, mille keskmes ei ole kindlad väited või välistatav tõde, vaid lahti rulluv mõtteline rada – liikumine küsimusest küsimuseni, peegelduselt peegeldusele. Autor käsitleb nägemist mitte pelgalt kui bioloogilist meelt, vaid kui sümboolset ja tunnetuslikku tegevust: kuidas inimene midagi näeb, mida ta tegelikult tajub, mida ta ei märka ja kas nähtavus ise võib olla petlik.

Raamatus ei pakuta konkreetseid vastuseid ega süstemaatilist filosoofilist õpetust. Selle asemel luuakse tekstiruume, kus lugeja saab peegeldada iseenda mõtteid ja kogemusi. Tüür kasutab poeetilist ja mõnikord ka paradoksaalset keelt, et avada tunnetuse kihistusi, sidudes argiseid ja metafüüsilisi tasandeid. Mõtisklused liiguvad vaimsete õpetuste, lääne filosoofia ja isikliku tähelepanekute vahel, moodustades kontemplatiivse, aeglase lugemiskogemuse. Teose tonaalsus on vaikne ja keskendumist nõudev, sobides lugejale, keda huvitab elu varjatud mõõde ja mõtlemise enesepraktika.

Eduard Tüür on eesti mõtleja ja autor, kelle looming liigub filosoofia, religiooniteaduse ja poeetilise esseistika piirimail. Ta ei esine sageli avalikus ruumis ega kuulu akadeemiliste autorite klassikalisse kaanonisse, ent tema tekstid on leidnud oma koha lugejate seas, kes hindavad sisekaemuslikku ja aeglast lugemisviisi. „Nägemine on nähtamatu“ on iseenda vaatlemise kutse, raamat, mis ei soovi seletada maailma ära, vaid tuletab meelde, et tõeline nägemine võibki olla see, mis jääb nähtamatuks.