Ekstaas ja müstika

Raamat „Ekstaas ja müstika“ keskendub vaimsete kogemuste uurimisele nii ajaloolises kui ka usundiloolises plaanis. Esmalt iseloomustab autor ekstaasi kui psüühilist seisundit ja toob välja selle primitiivsed vormid. Käsitletakse nähtusi, kus inimest peetakse „kurjast vaimust vaevatuks“, ning vaadeldakse, kuidas need arusaamad on mõjutanud usundite kujunemist. Teose järgnevates peatükkides liigub fookus müstika kui vaimse kogemuse mõtestamisele. Autor toob esile, et müstika pole ühtne nähtus, vaid sellel on erinevad väljendusvormid, sõltuvalt kultuurilisest ja usulisest kontekstist.

Raamatus vaadeldakse müstikat mitmes usundis ja ajastus. Kirjeldatakse India ja Vana-Ida usundite müstilisi õpetusi, seejärel süvenetakse Kreeka filosoofia ning juudi usu müstilistesse traditsioonidesse. Eraldi tähelepanu pööratakse varakristlusele, apostel Paulusele ja Johannese evangeeliumile. Autor jälgib müstika arenguteed nii idakirikus kui ka läänekirikus ning uurib protestantliku müstika eripära. Viimastes peatükkides käsitletakse kriitiliselt müstika ja suguelu vahelist seost, samuti patoloogilisi nähtusi ja müstika võimalikku seost võimuga. Kokkuvõttes püütakse selgitada, mis on müstika olemus ning millised motiivid suunavad inimest selle poole.

Autor Eduard Tennmann oli usuteadlane ja filosoof, kelle vaated kujunesid süstemaatilise teoloogia ja religioonifilosoofia ristumiskohas. Tema käsitlusviis on mõtlik ja analüütiline, keskendudes sellele, kuidas inimese vaimne kogemus suhestub usuliste vormidega. Tennmann ei paku pelgalt kirjeldusi, vaid püüab mõista, miks ja kuidas ekstaasi ja müstikat on läbi aegade väärtustatud või kahtluse alla seatud. Teose toon on vaoshoitud ja argumenteeriv, mistõttu pakub see võimalust süveneda religioossete nähtuste sisemisse loogikasse, vältides samas dogmaatilisi järeldusi.