Suurel maanteel. I-II

„Suurel maanteel“ on kaheköiteline teos, millesse Eduard Ole on koondanud oma matkamärkmed, lühikesed jutustused ja tušijoonistused. Raamat ei kujuta endast lineaarset autobiograafiat, vaid pigem killustunud ja mitmekesist vaadet kunstniku mälestustele ning loomingulisele taustale. Tekstid avavad nii üksikuid sündmusi tema eluteelt kui ka neid sisemisi seisundeid, mis saatsid tema maalimist ja ideede kujunemist. Ole annab kirjeldusi oma olulisemate teoste sünniloost ning püüab sõnastada, mis vaimsel pinnal tema looming kujunes. Samal ajal toimib teos ka dokumentaalse allikana, peegeldades kultuurilisi ja ajaloolisi olusid, milles eesti kunstnikud pidid looma ja tegutsema.

Raamatu eripära on see, et kunstniku enda tekstid ja visandid moodustavad omavahel dialoogi. Joonistused annavad lugejale visuaalse mõõtme, mis täiendab sõnalisi mälestusi ning toob esile loomeprotsessi eri kihistusi. Ole rõhutab, et paljud tema varasemad maalid on jäänud kodumaale või liikunud mööda maailma, mistõttu retrospektiivse ülevaatenäituse koostamine oleks keeruline. Selle asemel pakub ta lugejale raamatu kaudu ligipääsu oma tööde tagamaadele ja sisemisele loojateele. Teosest jääb mulje, et autor soovib jätta endast maha midagi enamat kui pildilise pärandi – ka mõtestatud arusaama oma kunstnikutee olulisematest peatustest.

Eduard Ole (1898–1995) oli Eesti Kunstnikkude Ryhma üks asutajaid ning modernistliku maalikunsti esindaja. Ta sündis Valgamaal taluperes ja töötas Eestis mitmes koolis kunstiõpetajana, kuni Teise maailmasõja keerises oli sunnitud kodumaalt lahkuma. Pärast põgenemist Rootsi leidis ta töö Põhjamaade Muuseumis ja jäi elama Stockholmi. Ole osales paljudel rahvusvahelistel näitustel ning tema looming leidis koha eri riikides. Tema isiklikku elu mõjutas sügavalt abikaasa Eestisse jäämine ja pikaaegne lahusolek, mille lahendas taasühinemine alles 1990. aastal. Nii kunstnikuna kui mälestuste kirjutajana jääb Ole eesti kultuuriloos oluliseks hääleks, kes sidus visuaalse ja kirjaliku pärandi.