Paljassaare tipul

Eduard Männiku jutustustekogumik „Paljassaare tipul” sisaldab kahte proosapala, mille tegevus leiab aset Teise maailmasõja aegses Eestis. Esimene jutustus, mis annab ka kogumikule pealkirja, kujutab Tallinna läheduses Paljassaarel toimuvaid sündmusi sõja viimastel aastatel. Keskseks jääb sealjuures kohaliku eluolu ja sõjategevuse põimumine, andes edasi vahetu atmosfääri ajastust, mil linna ja rannikualade elanike igapäevaelu dikteerisid okupatsioonivõimud, hirm ja ebakindlus.

Teine jutustus, „Laeva tee”, keskendub konkreetsele episoodile, mis käsitleb põgenike täis laeva „Neptun” hukku Läänemeres. Sõjapõgenike traagiline saatus on esitatud realistliku ja kaastundliku pilguga. Teos ei püüa anda laiaulatuslikku sõjakroonikat, vaid peatub üksikjuhtumitel, mille kaudu joonistub välja isiklikum ja inimlikum vaade sõja mõjule. Mõlemas loos on autor andnud edasi sõja varjatud kihte – mitte ainult relvakõminat, vaid ka hirme, lootusetust ja sisemisi valikuid, millega inimesed pidid silmitsi seisma, olgu selleks kodu mahajätmine, kohanemine või moraalsed dilemmad.

Eduard Männik (1904–1966) oli eesti proosakirjanik, kelle looming keskendus sageli keerulistele ajaloolistele oludele ja inimeste sisemistele heitlustele nende taustal. Tema tekstides peegeldub nii ühiskondlike muutuste surve kui ka üksikisiku katsed säilitada väärikust ja inimlikkust ekstreemsetes olukordades. „Paljassaare tipul” kuulub Männiku varasemasse sõjajärgse aja loomingusse, kus ta püüdis kirjanduslikult kujutada sõja järelmõjusid nii ühiskondlikul kui isiklikul tasandil.