Põikpea

Eduard Ertise lasteraamat „Põikpea“ räägib loo ühest visast ja isepäisest poisist, kelle jonnakus ei ole pelgalt negatiivne joon, vaid mitmetahuline omadus, mis viib ta nii konfliktide kui ka avastusteni. Teose keskmes on laps, kelle käitumist saadavad täiskasvanute manitsused ja õpetused, kuid kelle sisemine maailm on täis õiglustunnet, katsetamisi ja eneseotsingut. „Põikpea“ ei ole moraliseeriv lugu, vaid pigem katse mõista last tema enda vaatepunktist – kuidas jonn võib tähendada hoopis sihikindlust, ja kuidas sõnakuulmatus võib olla märk iseseisva mõtlemise tekkimisest.

Ertis kasutab oma jutustuses lihtsat, kuid täpset keelt, mis sobib hästi nii nooremale lugejale kui ka ettelugemiseks. Tegu on loo- ja tegelasekeskse raamatuga, kus sündmused arenevad igapäevases keskkonnas – kodus, koolis, sõprade seltsis – ning kus fantaasia ei varjuta realistlikku kujutamislaadi. Lapse tunnetusmaailm ja sisemised vastuolud on kujutatud soojuse ja mõistmisega. Põikpea ei ole kangelane traditsioonilises mõttes, vaid tavaline laps oma heade ja halbade päevadega. Tema jonnakus ja visa meel muutuvad lõpuks arengu osaks, mille kaudu ta õpib paremini mõistma iseennast ja ümbritsevaid inimesi.

Eduard Ertis (1915–1988) oli eesti lastekirjanik ja ajakirjanik, kelle looming keskendus sageli lapse sisemaailmale ja selle suhestumisele välise autoriteediga. Tema teostes põimuvad huumor ja empaatia, püüdlus näha lapse vaatenurka mitte ülevalt alla, vaid seestpoolt. „Põikpea“ on üks tema tuntumaid lugusid, mille keskne tegelane on jäänud lugejate mällu kui ehedalt inimlik ja samas arhetüüpne lapsetegelane – see, kes küsib, katsetab ja julgeb öelda „ei“, kui ta veel ei mõista „jah“-i tähendust. Raamat jääb aktuaalseks ka tänapäeval, tuues esile lapse kasvatamise ja mõistmise ajatuid küsimusi.