Tasuja. Jutustus Eestimaa vanast ajast

Teos kujutab Eestimaad Jüriöö ülestõusu taustal, keskendudes talurahva vastuhakule võõrvõimu ja ordu korra vastu. Lugu liigub salgakeskse vaate abil külade, metsateede ja linnuste vahet ning näitab, kuidas juhus, kavatsus ja omavaheline usaldus hoiavad rühma koos. Kangelasfiguur, keda kutsutakse Tasujaks, koondab enda ümber mehed, kelle valikud sünnivad nappide teadete, kuulujuttude ja salakokkulepete põhjal. Romaan ei taotle kroonika rangust, vaid otsib kirjanduslikku kujundit, mille kaudu mõista ülestõusu käigu loogikat: ettevalmistused ja väikesed võidud vahelduvad tagasilöökidega, sahinad külavahel seovad kokku sõnumid sõjast ning rõhutavad, et märgiline tegu omandab tähenduse alles siis, kui kogukond selle omaks võtab. Külad, linnamäed ja teedevõrgud ei ole pelgalt taust, vaid on jutustuses vahendid, millega kontrollitakse tähelepanu, liikuvust ja vaikimise hinda.

Raamat näitab, kuidas ülestõus kasvab välja igapäevastest pingetest ja nõrgalt nähtavatest otsustest. Salakoosolekud, valvekorrapid, vandeuuendused ja läbirääkimised loovad rütmi, milles kiire käsk ja tasa peetud kõne on võrdselt mõjusad. Jutustus seob eri tasandeid: lahingukäigud, varitsused ja maastiku kasutus põimuvad külakogukonna otsustamisega, nii et strateegia ja moraal kujunevad üksteist mõjutades. Tekstis on tähtis info liikumine – kes mida nägi, kes mida kuulis, kuidas sõnastus liigutab rühma ühest paigast teise. Nii sünnib pilt, milles vabaduse tahe ei avaldu suurte deklaratsioonidena, vaid väikeste tegude järjekindluses. Teos kuulub eesti ajaloolise proosa alguskihti ja on mõjutanud seda, kuidas lugeja harjub mõtlema ülestõusust mitte ainult vapruse, vaid ka korraldamise ja kestmise võtmes. Sündmuste ajalis-ruumiline võrgustik on siin sama oluline kui lahingu tulemus, sest just see võrgustik seletab, miks mõni tegu püsib ning mõni hajub.

Eduard Bornhöhe on rahvusliku ärkamisaja olulisemaid prosaistid, kelle ajaloolised jutustused tõid eesti kirjandusse järjepideva vabadusvõitluse kujutamise. Tema loomingus on keskne võime ühendada napp ajalooainestik selge narratiiviga, mis teeb nähtavaks otsustamise, kuulujutu ja märgi koostoime. Bornhöhe huvi ei piirdu üksikute vägilastega; teda köidab, kuidas kogukond lahendab jõu ja korra vahelist pinget. Sama joont kannavad ka teised tuntud teosed, milles rütmistavad jutustust salgasisesed kokkulepped, maastiku taktikaline kasutus ja kõneviiside mõju. Autor asetab rõhu sellele, et ajaloo mõistmiseks tuleb jälgida, kuidas sõnum liigub ja kuidas rühm end uue olukorra järgi kohendab. Nõnda jääb tema proosa mõõdukaks ja töökindlaks orientiiriks, mille abil lugeja saab uurida, kuidas mineviku pinged on sõnastatud nii, et need hakkavad toimima kirjandusliku tegevusena.