Tasuja. Jutustus Eesti vanast ajast

Eduard Bornhöhe ajalooline jutustus „Tasuja“ viib lugeja 13. sajandi Eestimaale, aega, mil kohalikke rahvaid suruti Saksa ordu ja ristiusu võimu alla. Teos keskendub rahvapärimustest tuntud Tasujale – karismaatilisele, kuid traagilisele vabadusvõitlejale, kelle ümber koondub orjastatud rahva lootus ja vastuhimu. Loo keskmes on ühe küla noore mehe väljakasvamine juhiks, kes ei lepi ebaõiglusega ning püüab kätte maksta nii isikliku kui rahva au ja kannatuste eest. Eepiline konflikt areneb välja ebaõigluse ja vabaduse, reetmise ja truuduse, lootuse ja kaotuse teljel.

Romaani narratiiv põimib ajaloolisi motiive rahvusliku romantikaga, luues arhetüüpseid tegelasi ja selgeid vastandusi. Saksa rüütelkonda kujutatakse julma ja võimujanusena, eestlasi aga kannatavate, ent väärikatena. Bornhöhe oskab kujutada tugevat dramatismi ja sisepinget, kus sündmused hargnevad nii isiklikul kui ühiskondlikul tasandil. Kuigi loo ajaloopõhi on osaliselt idealiseeritud ja rahvuslikult laetud, mõjub see tänaseni kui iseseisvustaotluste ja rahvustunde kirjanduslik väljendus. Tasujast kujuneb mitte ainult kättemaksja, vaid ka märterliku kannatuse ja väärikuse sümbol.

Eduard Bornhöhe (1862–1923) oli üks Eesti kirjandusliku ajalooromaani alusepanijaid, kelle teosed mängisid olulist rolli rahvusliku ärkamisaja eneseteadvuse kujundamisel. Tema loomingule on iseloomulik tugev süžee, idealiseeritud rahvakangelased ning moraalne selgus. „Tasuja“ oli üks tema varasemaid ja mõjukamaid jutustusi, mida on loetud koolides, dramatiseeritud ja tõlgendatud erinevatel ajastutel kui kangelasloo prototüüpi. Teos on säilitanud oma koha eesti kirjanduse püsiväärtuste seas ning kujundab tänaseni arusaama rahvuslikust kangelaslikkusest ja ajaloolisest õiglusest.