Tasuja. Jutustus Eesti vanast ajast

Eduard Bornhöhe jutustus „Tasuja” kuulub eesti ajaloolise ilukirjanduse tähtteoste hulka, olles üks esimesi teoseid, mis kujutab rahva vabadusvõitlust romantilise kangelase vaatepunktist. Tegevustik toimub 14. sajandi keskpaigas Jüriöö ülestõusu ajal, mil eestlased püüdsid tõusta saksa rüütlite ja ordu vastu. Keskse tegelase, Tasuja, ümber koondub talupoegade salgake, kes astub meeleheitlikku võitlusse hästi relvastatud ja distsiplineeritud vastasega. Jutustus ei paku üksnes ajaloolist tausta, vaid loob idealiseeritud pildi rahva vaprusest ja eneseohverdusest, mis on eesti kirjanduses kandnud rahvusliku romantismi pitserit.

Teose sündmustik liigub traagiliselt – talupoegade hulk ja vaimujõud ei suuda murda raudrüütlite paremat sõjavarustust ja juhtimisoskust. Ometi ei taandu Tasuja ega tema mehed, vaid langevad samal kohal, kus seisavad. Selline kangelaslik lõpp annab loole suurema tähenduse, rõhutades vastupanu mõtet ja rahvusliku mälu hoidmist, isegi kui võit jääb saavutamata. Bornhöhe tekst on üles ehitatud selges narratiivis, mille kaudu ta põimib ajaloolisi sündmusi ja rahvuslikku idealismi, luues noorsoole mõeldud loo, mis pidi kasvatama isamaa-armastust ja ajaloolist teadlikkust.

Eduard Bornhöhe (1862–1923) oli eesti kirjanik ja ajakirjanik, keda peetakse rahvusliku ärkamisaja üheks olulisemaks prosaistiks. Tema loomingus on keskne roll ajaloolistel jutustustel, milles ta kujutas muistset vabadusvõitlust ja eestlaste püüdu vabaduse poole. Lisaks „Tasujale” on tuntud ka tema teosed „Villu võitlused” ja „Tallinna narrid ja narrikesed”. Bornhöhe kirjandusliku tegevuse eesmärk oli äratada rahvuslikku eneseteadvust ja luua eestlastele oma ajaloolisi kangelasi, kes sümboliseeriksid visadust ja vaprust. „Tasuja” jäi hilisemate põlvkondade mälus püsima kui teos, mis andis eestlastele kirjandusliku vabadusvõitluse sümboli.