Tallinna narrid ja narrikesed. Satiirilised jutustused

"Ma olen luuletaja, minu tööpõld ei ole siit maailmast," ütles Vesipruul sügavas liigutuses ning tõstis silmad ämblikuvõrkude poole, mis laest maha rippusid. "Ma vihkan masinaid, mille mürin jumalikku luulet taevasse tagasi peletab. Ma olen viimne neist äravalitud luulekunsti jüngritest, kes maailma müdinast hoolimata ühe tähe järele kõnnivad, mis taevast nende hingesid imelise läikega valgustab.""Mis täht see on?""Suremata kuulsus.""Ma pole te nimegi veel kuulnud.""Maailm ei tunne mind veel küllalt," õhkas Vesipruul.