Tallinna narrid ja narrikesed. Satiirilised jutustused

Eduard Bornhöhe kogumik „Tallinna narrid ja narrikesed. Satiirilised jutustused” toob kokku mitu 19. sajandi lõpul kirjutatud teksti, milles autor pöörab tähelepanu väikekodanlikule edevusele, eneseupitusele ja vaimuvaesusele. Bornhöhe pilgu all satub Tallinna linnaelanik kõige ehtsamas tähenduses suurendusklaasi alla – mitte hukkamõistuks, vaid tabavaks ja naeruvääristavaks kujutamiseks. Tema tegelased, nagu luulehaige Vesipruul või tühine auahnur Küürnik, liiguvad maailmas enesekesksuse ja suurejooneliste illusioonide ajel, püüdes pälvida tuntust, mõjuvõimu või vähemalt tunnustust, kuid takerduvad korduvalt omaenda piiratusse ja inimlikku nõrkusesse.

Jutustused kujutavad väikekodanlikku elu groteskses võtmes, näidates, kuidas tühisusest sünnib suurushullustus ja lihtsast soovist silma paista võib kasvada tragikoomiline enesepettus. Bornhöhe ei keskendu ainult isiklikele karakterivigadele, vaid peegeldab nende kaudu laiemat ühiskondlikku tausta: linnaelaniku kultuurilist pealiskaudsust, madalat haridustaset või püüdu matkida kõrgemaid kihte, mõistmata nende sisu. Keel on täpne, karakterid karikeeritud, kuid mitte liialt – pigem on autoris tunda teravmeelset tähelepanekut, mille kaudu lugeja tunneb ära ka üldinimlikke jooni. Irooniline ja elegantne satiir toimib nii kirjandusliku naljana kui ka peeglina ühiskonnale.

Eduard Bornhöhe on eesti kirjandusloos tuntud eeskätt ajalooliste jutustuste autorina, kuid „Tallinna narrid ja narrikesed” näitab tema loomingulist mitmekülgsust. Need satiirilised lood kuuluvad tema haruldasemasse, ent tähenduslikku proosapärandisse. Selles kogumikus ei astu Bornhöhe üles mitte kui rahvusteadvuse kütkestaja, vaid kui täpse pilguga linnakroonik, kes näeb suurt ka väikses ja suudab naeruvääristada ilma halvustamata. Just see irooniline, ent inimlik vaade annab tekstidele elujõulisuse ka tänases kirjandusväljas.