Kuulsuse narrid

„Kuulsuse narrid” on Eduard Bornhöhe satiiriline jutustus, mis ilmus esmakordselt 1892. aastal ning mille kordustrükk on ilmunud mitmel korral, sealhulgas Eesti Raamatu väljaandel 1974. aastal. Teose peategelasteks on Jaan Tatikas ja Salomon Vesipruul – kaks iseenda tähtsuses veendunud kuju, kelle unistused kuulsusest ja vaimuhiiglaslikkusest on proportsioonist väljas võrreldes nende tegelike võimetega. Bornhöhe toob nende kaudu esile väikekodanliku enesepettuse, liialdatud auahnuse ja rumaluse, mis muudab tegelased koomiliseks, ent samas ka äratuntavaks.

Lugu avab 19. sajandi lõpu olustikku, kus Tatikas leiutab uskumatuid seadeldisi ja Vesipruul püüab luua suuri kirjandusteoseid, kuid kumbki ei jõua oma tegudega kaugemale isiklikest püüdlustest ja eneserahulolust. Tekst on täis kergelt karikeeritud stseene, mis toovad esile nende tegelaste kohmakuse ja tühise auahnuse. Bornhöhe oskus siduda detailne kirjeldus, irooniline toon ja tabav karakterilooming loob teose, mis on jäänud Eesti kirjandusklassikasse kui ajatu satiir edevusest, pimestavast enesekindlusest ja inimlikust narrusest. „Kuulsuse narrid” on püsivalt aktuaalne, sest selle sõnum ulatub kaugemale oma ajastust.

Eduard Bornhöhe (1862–1923) oli eesti kirjanik, kelle loomingusse kuuluvad nii ajaloolised jutustused kui ka realistlikumad ja satiirilised teosed. Ta on tuntud ennekõike romaanide „Tasuja” ja „Villu võitlused” kaudu, mis kujunesid rahvusliku ärkamisaja sümboliteks. Bornhöhe oskas siduda rahvuslikud aated ja ühiskondliku kriitika, olles samas tähelepanelik inimlike nõrkuste ja vastuolude suhtes. „Kuulsuse narrid” näitab tema meisterlikkust satiiri vallas ning kuulub vaieldamatult tema kõige mõjukamate ja armastatumate tööde hulka.