Ajaloolised jutustused

„Ajaloolised jutustused“ koondab Eduard Bornhöhe kolm kuulsaimat ajaloolist teost: „Tasuja“, „Villu võitlused“ ja „Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad“. Need jutustused kuuluvad eesti kirjandusloo alustekstide hulka, sest neis kujutatakse esmakordselt rahva ülestõuse ja vabadusvõitlust kirjanduslikult haaraval kujul. „Tasuja“ käsitleb 1343. aasta Jüriöö ülestõusu, mis on jäänud eesti rahvusliku ajaloomälu üheks olulisemaks sümboliks. „Villu võitlused“ jätkab sama sündmusteahelat, näidates, kuidas orjuse koormuse all elanud talurahvas otsib vabadust ja õiglust, ning toob esile talupoeg Villu teekonna lihtsast käsitöölisest ülestõusu juhiks. „Vürst Gabriel“ viib lugeja hilisemasse aega, Pirita kloostri viimaste päevade juurde, kus autor toob esile eesti ja vene rahva vahelist kujuteldavat ajaloolist liitu saksa orduvastases võitluses.

Kogumik ei ole üksnes kirjanduslik, vaid ka ideoloogiline dokument oma ajast. Bornhöhe teosed andsid eesti lugejatele esimest korda eepilise vormi rahvuslikule vastupanule, samas kui hilisemates väljaannetes ja käsitlustes on rõhutatud ka rahvastevahelist sõprust ja vene võimu progressiivsust võrreldes sakslaste rõhumisega. Lugude süžee kaudu peegelduvad ühiskondlikud ideaalid, rahvuslik eneseteadvus ja vabaduseiha, mis on mõjutanud nii lugejate ajalookujutlust kui ka eesti kirjanduse arengut. Bornhöhe oskus siduda ajaloolisi sündmusi ilukirjandusliku pingega tegi neist jutustustest lugemiselamused, mis jäid kauaks kooliõpikute ja noorte lugemisvara hulka.

Eduard Bornhöhe (1862–1923, kodanikunimega Eduard Brunberg) oli eesti kirjanik, keda peetakse üheks esimeseks rahvusliku ajaloolise proosa viljelejatest. Tema loomingus kohtuvad romantiline idealism ja realistlik kujutusviis, mille abil ta lõi kangelaslikke tegelasi ja rahva vabaduspüüdluste kirjanduslikke sümboleid. Bornhöhe tähtsus seisneb selles, et ta aitas oma teostega kujundada eestlaste ajaloolist eneseteadvust ning andis esimesi tugevaid kirjanduslikke väljendusi rahvuslikule ärkamismeeleolule. „Ajaloolised jutustused“ on seetõttu jäänud eesti kirjanduse klassikasse ja kuuluvad endiselt lugemissoovituste hulka kui näited sellest, kuidas kirjandus võib kujundada rahva ajaloolist mälu.