Linnupüüdja

Eduard Bagritski luulevalimik „Linnupüüdja“ koondab valiku vene nõukogude luuletaja loomingust, mille keskmes on linnakeskkonna, revolutsiooni, inimese sisekonfliktide ja ajaloolise muutuse poeetiline käsitlus. Kogumik esindab Bagritski erinevaid loominguperioode, eelkõige 1920.–1930. aastate tekste, milles kajastub tugevalt tema seotus Odessa linna, Lõuna-Venemaa mitmekultuurilise miljöö ja revolutsioonijärgse ajastu vastuolulise vaimsusega. Luule, mida iseloomustab kiire rütm, kujunditihedus ja emotsionaalne pinge, põimib isikliku ja poliitilise, lüürilise ja tragikoomilise üheks tervikuks.

„Linnupüüdja“ kui pealkiri on mitmetähenduslik: see viitab nii romantilisele kujundile kui ka luuletaja positsioonile maailmas – sellele, kes püüab kinni elu lendlevad hetked, et neid sõnadesse valada. Bagritski looming on tihedalt seotud 1920. aastate revolutsioonilise entusiasmiga, kuid temas on alati olnud ka teatud kahtlus ja eksistentsiaalne rahutus. Tema tekstides esinevad sageli noored, ägedad tegelased, kes kannavad endas nii vägivalla kui unistuse potentsiaali. Paljudes luuletustes kajastub vastuolu romantilise eluigatsuse ja sotsiaalsete muutuste karmi tegelikkuse vahel. Samuti on tugevalt esindatud looduse ja linna vastandus, kus loodus on vabaduse ja tundepuhangute allikas, linn aga tsivilisatsiooni, sundide ja konflikti ruum.

Eduard Bagritski (1895–1934) oli vene juudi päritolu poeet, keda seostatakse Odessa kirjandusringkondade ja nn Odessa koolkonnaga. Tema loomingus ühinevad modernistlikud võtted ja rahvalik kõnepruuk, lüüriline eneseväljendus ja revolutsiooniline temaatika. Ta kuulus 1920. aastate Nõukogude Liidu kirjanduse moderniseerijate hulka, kuid jäi oma ajas sageli äärealale – nii stiililise isepära kui ka sisemise ambivalentsuse tõttu. „Linnupüüdja“ valimik eesti keeles pakub sissevaadet autori mitmekesisesse luulemaailma ning avab ühe varase nõukogude aja vastuolulisema poeedi tundetoonid, esteetika ja ajaloolise tajutunde.