Punased toolikesed

Edna O’Brieni romaan „Punased toolikesed” on lugu kohtumisest, mis pöörab ühe naise elu pöördumatult teiseks. Iiri väikelinna ilmub salapärane võõras, kes esitleb end ravitseja ja vaimse õpetajana. Kohalikud võtavad mehe vastu segase uudishimu ja vaikiva imetlusega, nende seas ka Fidelma, neljakümnendates naine, kes elab abielus ja lastetuna, kuid tunneb tugevat sisemist tühjust. Võõraga sõlmitud suhe viib ta teele, mis lõpeb reetmise ja vägivallaga – mehe tegelik identiteet osutub varjatuks ning seotus Balkanimaade sõjakuritegudega sunnib Fidelmat vastamisi seisma nii iseenda kui ka kurjuse näoga.

Romaan liigendub kaheks: alguses on peategelase elu Iirimaal, kus kõik tundub vaoshoitud ja igapäevane, seejärel aga liigutakse Londonisse, kus Fidelma üritab taastuda läbielatust ja mõista, mis temaga juhtus. O’Brien kirjeldab füüsilist ja vaimset kokkuvarisemist, kuid ka sisemist vastupanu ja vajadust leida tähendus. Teos ei paku kergendust ega lunastust tavapärasel kujul, kuid jääb ustavaks inimese katsele püsida aus iseenda ja maailma suhtes. Kerge lüürilisus vaheldub traagilise, isegi õudse alatooniga, luues keerulise ja mõjusa terviku, kus intiimsed tundmused põimuvad ajaloolise süü ja vastutuse küsimustega.

Edna O’Brien on Iiri kirjanduse üks olulisemaid hääli, tuntud oma julguse ja tundlikkuse poolest naise sisemaailma kujutamisel. Tema esikromaan „The Country Girls” põhjustas 1960. aastatel kodumaal skandaali, ent andis tooni tervele loomingule, milles uuritakse soolisi rolle, vabadust ja armastust. „Punased toolikesed” on tema hilisemate aastate üks kaalukamaid teoseid, mille sünge temaatika on kantud samaaegsest inimlikkusest ja kaastundest. O’Brien ei otsi lihtsaid seletusi, vaid avab inimese keerukust nii vaikuse kui ka sõja keskel.