Maatüdrukud

Edna O’Brieni romaan „Maatüdrukud“ („The Country Girls“) on intiimne ja tundlik kasvamise lugu, mille keskmes on kaks noort iiri tüdrukut, Caithleen ja Baba. Lugu algab vaikses maa-asulas, kus Caithleen elab oma ema ja alkohoolikust isaga. Baba, tema elurõõmus ja mässumeelne sõbranna, tuleb jõukamast, ent mitte vähem keerulisest kodust. Teose esimene pool jälgib nende igapäevast elu, täis ootusi, pettumusi ja väikseid vabaduskatseid. Kui tüdrukud saadetakse nunnakloostrisse õppima, muutub nende maailm järjest laiemaks ja keerukamaks – neis tärkab iseseisvuspüüe, seksuaalne ärkamine ja vajadus määratleda end väljaspool traditsioonilisi rolle.

Romaani jutustatakse Caithleeni vaatenurgast, kelle hääl on korraga unistav ja valulik, tundlik ja ettevaatlik. O’Brien tabab täpselt noore inimese ebakindlust, lootusi ja sisemisi vastuolusid. Tüdrukute liikumine maalt linna sümboliseerib samal ajal nende liikumist lapsepõlvest täiskasvanuellu, kus tõelist vabadust piiravad ühiskondlikud ootused ja moraalsed raamid. Iiri konservatiivne keskkond, eriti religiooni ja perekonna surve, on selles loos alati taustal – vaikiv, ent tajutav jõud. O’Brien ei jutusta sündmusi pelgalt lineaarse arengu kaudu, vaid laseb kildhaaval esile kerkida sisemisel muutusel, mis määrab tüdrukute teekonna suuna.

Edna O’Brien (sündinud 1930) on üks tuntumaid kaasaegseid iiri kirjanikke, kelle loomingut iseloomustab julgus käsitleda naiselikkust, seksuaalsust ja religioosse kogukonna piiranguid ausalt ja poeetiliselt. „Maatüdrukud“ oli tema debüütromaan ning selle ilmumine 1960. aastal tekitas Iirimaal poleemikat, raamatut isegi keelustati mitmes piirkonnas. O’Brien jätkas Caithleeni ja Baba lugu veel kahes romaanis, moodustades nii „Maatüdrukute triloogia“. Tema loomingut on sageli võrreldud James Joyce’i ja Virginia Woolfiga, kuna ta ühendab sisekaemusliku jutustuse sotsiaalselt kriitilise pilguga. Eesti keeles on „Maatüdrukud“ oluline täiendus naisautorite klassikale, avades ukse ühiskonda, mis jäi pikka aega suletuks.