Möödakäijad ja läbikäijad. Miniatuurid ja jutustused

Edmunds Rudzītise proosakogu „Möödakäijad ja läbikäijad. Miniatuurid ja jutustused“ toob lugejani valiku tekste, mis avavad lühivormis inimeste juhuslikke kohtumisi, argielu vaatlusi ja elu väikeste, ent tähenduslike hetkede poeetikat. Läti kirjanik keskendub nii lühikeses miniatuuris kui pikemas jutustuses inimese sisemaailmale ja tema suhtele ümbritsevaga – olgu selleks linnatänav, rongiplatvorm või varjus istuv kõrvaltegelane. Näiliselt tagasihoidlikest stseenidest kasvavad välja eksistentsiaalsed peegeldused, milles igapäevane põimub sümboolsega.

Teoses ringlevad läbi motiivid nagu üksindus, mälestused, tundmatu ligimesetunne ja aeg – need määratlevad iga loo pingestatuse ja rütmi. Mõned tekstid jäävad nappideks hetkepiltideks, justkui märkmikust leitud ülestähendusteks, teised jälgivad tegelase sisemist arengut või ootamatut elu pöördepunkti. Rudzītise stiil on napisõnaline, täpne ja läbimõeldud; tema tekstid ei taotle dramaatilisust, vaid kutsuvad peatuma, vaatama ja märkama. Kogu loomus on vaikne ja tagasihoidlik, ent seda tähelepanelikumalt jälgib see inimlikku toimumist, igavikuliste tundmuste varjatud peegeldusi juhuslikkuse varjus.

Edmunds Rudzītis (1904–1991) oli läti kirjanik ja toimetaja, kes tegutses aastakümneid kultuuriväljaannete juures ning avaldas mitmeid proosakogusid, mis olid suunatud igapäevase elu poeetilise tähenduslikkuse esiletõstmisele. Tema loomingut iseloomustab süvenev tähelepanek väikeste asjade ja märkide üle, tema kirjutamisviis on empaatiline, ent mitte sentimentaalne. „Möödakäijad ja läbikäijad“ esindab Rudzītise hilisloomingut, milles tema vaade maailmale on saanud eriti selge ja kontsentreeritud vormi – lugejat mitte haarates, vaid tasapisi endasse sulgedes.