Cyrano de Bergerac. Heroiline värsskomöödia 5 vaatuses

Edmond Rostand’i „Cyrano de Bergerac“ on värssides kirjutatud heroiline komöödia, mis toob lavale XVII sajandi Prantsusmaa vaimsuse, au ja armastuse keerulised suhted. Teose keskmes on poeet ja mõõgamees Cyrano, kellel on terav keel, kirgas vaim ja erakordne julgus, kuid samas sügav ebakindlus oma välimuse suhtes – nimelt häirib teda tema suur nina. Cyrano on armunud oma nõbusse Roxane’i, ent ei julge seda tunnistada. Kui kaunis Roxane armub hoopis nägusasse, ent kohmetusse Christiani, otsustab Cyrano aidata teda, kirjutades mehe eest tundeküllaseid armastuskirju. Nii kujuneb kolmnurk, kus armastuse siirus ja eneseohverdus põimuvad identiteedi ja ilukultusega.

Rostand kasutab oma näidendis rikkalikku värsskeelt, mis vaheldub sõjakate duellide, koomiliste olukordade ja tundeliste monoloogidega. Tekst pakub lugejale võimalust kogeda nii tragöödiat kui komöödiat üheainsa tegelase sees – Cyrano vaheldub sõnakunstnikust koomikuna ja sügavalt haavatava inimesena. Viievaatuseline ülesehitus võimaldab loo aeglast lahtirullumist, andes igale osale oma dramaturgilise kaalu. Esile tõuseb ka küsimus, kas armastus on seotud välise ilu või sisemise sisuga, ning milline on aususe ja petmise hind inimsuhetes. Lavaline tekst pakub rikkalikku mänguruumi näitlejatele, kuid ka iseseisev lugemine avab rohkelt tähenduskihte ja ajaloolist koloriiti.

Edmond Rostand (1868–1918) oli prantsuse näitekirjanik, kes saavutas oma suurima edu just „Cyrano de Bergerac’iga“, mida peetakse tema loominguliseks tipuks. Kuigi ta tegutses realismi ja naturalismi ajastul, eelistas Rostand romantilist idealismi ja teatrilist liialdust. Tema keelekasutus, rütmitaju ja huumor kombineeruvad sügava inimliku traagikaga. Cyrano kuju on ajas vastu pidanud ja saanud üheks lääne kirjanduse meeldejäävamaks kangelaseks – eneseirooniline, poeetiline ja hingevalu varjav tegelane, kes ei sobitu kunagi üheselt ei võitja ega kaotaja rolli.