Germinie Lacerteux

Edmond ja Jules de Goncourt’i romaan „Germinie Lacerteux“ on 19. sajandi prantsuse kirjanduse oluline verstapost, mis murrab läbi sentimentaalse realismi piiridest, pakkudes šokeerivalt ausat pilku teenijaklassi ellu. Teose keskmes on nimitegelane Germinie – Pariisi vaesest elurajoonist pärit noor naine, kelle elu kujuneb traagiliseks vastanduseks tema sisemisele soovile armastuse ja hoolitsuse järele. Väljaspoolt korralik ja tagasihoidlik, elab Germinie sisimas vastuolulist elu, milles ihad, hirmud ja enesehävituslik kirg põimuvad sotsiaalse hülgamise ja vaesuse tingimustes. Goncourt’id ei püüa oma kangelannat õigustada ega hukka mõista, vaid vaatlevad teda kui inimest, keda kujundab aeg ja ühiskond.

Romaan on kirjutatud naturalistlikus laadis, mis tugineb tähelepanelikule dokumentaalsusele ja kliinilisele täpsusele. Autorid jälgivad peategelase allakäiku detailse järjekindlusega, tuues esile nii füüsilise kui vaimse kurnatuse, mida põhjustab elu, kus sotsiaalsed tõkked ja isiklikud nõrkused segunevad. Eriliselt mõjusaks muudab teose asjaolu, et see põhineb tõsielul – Germinie prototüübiks oli autorite majateenija, kelle salajane elu tuli päevavalgele alles pärast tema surma. Romaanis on selgelt tunda püüdlust näidata teenijate ja vaeste maailma samasuguse tõsiduse ja sügavusega, nagu seni oli reserveeritud kesk- või kõrgklassi tegelastele.

Vendade Goncourt’ide looming on prantsuse kirjanduses tuntud oma esteetilise täpsuse ja ühiskonnakriitilise vaate poolest. Nad olid naturalismi eelkäijad ning pidasid oluliseks dokumenteerida elu sellisena, nagu see on – ilma ilustusteta ja emotsionaalse ekstaasita. „Germinie Lacerteux“ oli omal ajal skandaalne teos, mis avas kirjanduses uue tee argielu varjatud tahkude käsitlemiseks. Tegemist on romaaniga, mis mitte ainult ei ava ühe inimese lugu, vaid toob esile terve klassi vaikiva ja nähtamatu kannatuse, millel oli 19. sajandi ühiskonnas väga vähe kõneõigust.