Õnnepeole

Édith Piafi autobiograafia “Õnnepeole” on aus ja vahetu sissevaade ühe 20. sajandi mõjukama lauljanna ellu. Teos algab tema keerulisest lapsepõlvest, kus puudus turvaline kodu ja igapäevane toimetulek nõudis leidlikkust. Piaf meenutab, kuidas ta esines tänavail ja kasarmutes, kandes eri artistinimesid, et teenida eluks vajalikku. Raamatust joonistub välja pilt noorest naisest, kes ei kartnud raskusi, vaid kasutas igat võimalust oma lauluhäält kuuldavaks teha. Need varased kogemused andsid talle nii lavalise jõu kui ka erilise sideme publikuga.

Autobiograafias ei piirdu Piaf vaid isiklike mälestustega, vaid toob lugeja ette ka oma ajastu kultuurilise õhustiku. Ta kirjeldab kohtumisi kunstnike, kirjanike ja muusikutega, kelle kaudu avanes talle värvikas ja inspireeriv maailm. Samas ei varja ta kuulsusega kaasnevaid raskusi – pidevat pinget, eraelu katsumusi ja väsitavat elu rändartistina. Tema jutustus on tundeküllane ja samas vaimukas, luues elava pildi inimesest, kes suutis jääda iseendaks isegi siis, kui kuulsus ja ootused ümbritsesid teda kõikjalt.

Édith Piaf (1915–1963) oli prantsuse lauljatar, keda peetakse üheks šansooni suurkujuks. Tema loomingusse kuuluvad laulud, mis on jäänud prantsuse kultuuri ja muusika sümboliteks, nagu “La Vie en rose” ja “Non, je ne regrette rien”. Piafi elu oli täis kontraste – vaesusest ja kannatustest tõusis ta rahvusvahelise tähe staatusesse, kuid tema isiklik elu oli täis traagikat ja katsumusi. Tema autobiograafia “Õnnepeole” kinnistab tema kuvandit ausa ja siira kunstnikuna, kes jäi truuks nii oma häälele kui ka elutunnetusele.