Vaimude org

Edgar Wallace’i romaan „Vaimude org” liigub kriminaalkirjandusele iseloomulikus võtmes, kus keskne on teadmatus, kahtlus ja järk-järguline teabe avanemine. Tegu on looga, milles süžee põimub mitme tegelase vaatepunkti, ajendite ja varjatud seostega. Peategelase liikumine uude keskkonda – Vaimude orgu – ei kujuta endast pelgalt asukoha vahetust, vaid toob esile kogukonna sisemised pinged ja ajaloolised vastuolud. Orgu ümbritseb vaikiv ja ebamäärane hirm, mille päritolu jääb alguses ebaselgeks ning mille selgitamine muutub peategelase tegevuse peamiseks ajendiks. Kohalikud elanikud hoiduvad selgitustest, vihjed jäävad katkendlikuks, ning lahenduse poole liigutakse kaudsete märkide ja juhtumite kaudu.

Romaani struktuur toetub vahelduvale informatsioonile, kus iga uus sündmus muudab senist arusaama juhtunust. Kahtlus kandub ühelt tegelaselt teisele, ning ka lugejal puudub kindel alus, millele oma järeldusi rajada. Järjest tihenev õhustik ja tõrjuv kogukond kujundavad ruumi, milles informatsiooni jagamine muutub harvaks ja olulised seosed ilmnevad viivitusega. Wallace kasutab harjumuspärast motiivi – uustulnuka sattumist suletud keskkonda –, et arendada välja pinge, kus lahendus ei sõltu ainult ratsionaalsest loogikast, vaid ka võimest tajuda varjatud viiteid ja motiveerimata tegusid. „Vaimude org” ei keskendu üksnes kuriteo lahendamisele, vaid ka inimeste käitumismustritele olukordades, kus teadmatus ja hirm hakkavad määrama, kuidas tõde üldse kuuldavaks saab.