Usun Eestisse

Edgar Savisaare teos „Usun Eestisse” on mälestuslik ja poliitiline tagasivaade Eesti iseseisvuse taastamise protsessile 1980. ja 1990. aastate vahetusel. Autor, kes oli üks Eesti taasiseseisvumise võtmefiguure ning esimene peaminister pärast iseseisvumist, käsitleb raamatus eeskätt neid sündmusi ja poliitilisi arenguid, milles tal oli otsene osalus. Teos sisaldab nii päevikulaadseid sissekandeid kui ka analüüse ning hinnanguid tolleaegsetele poliitikutele, otsustele ja avalikule õhustikule. See on isiklik dokument Eesti lähiajaloost, kus subjektiivne vaade põimub poliitiliste sündmuste kirjeldustega.

Raamatus peatutakse detailsemalt Rahvarinde loomisel, üleminekuaja pingelistel hetkedel, Eesti Kongressi ja Ülemnõukogu töö erinevustel, samuti Eesti-Vene suhete keerukusel ning rahvusvahelisel diplomaatial, mis saatis iseseisvumise protsessi. Savisaar esitab end selles kontekstis nii poliitilise strateegina kui ka inimesena, kes pidi tegema raskeid otsuseid ebakindlas ja kiiresti muutuvates oludes. Tundes hästi poliitilise meedia ja avalikkuse rolli, kajastab ta ka omaenda kuvandi ja vastuolude kujunemist, andes lugejale võimaluse mõista, kuidas sündmuste keerises kujunes Eesti lähiajalugu mitte ainult ideede, vaid ka isiklike suhete ja võimuvõitluste kaudu.

Edgar Savisaar (1950–2022) oli üks mõjukamaid Eesti poliitikuid 20. sajandi lõpul ja 21. sajandi alguses. Ta oli Rahvarinde asutaja, Eesti Komitee ja Ülemnõukogu juhtfiguur, ning hiljem Keskerakonna esimees ja Tallinna linnapea. Tema osalus iseseisvuse taastamisel oli vaieldamatult oluline, ent tema karjääri varjutasid ka mitmed vastuolulised otsused ja poliitilised konfliktid. „Usun Eestisse” on tema varasema poliitilise tegevuse kirjeldus tema enda sõnade kaudu – kirjutatud vahetult pärast iseseisvuse taastamist, ent juba teatud ajalise distantsi ja hinnangute kujunemise ajel.