Tõde Eestist 1. osa

Edgar Savisaare „Tõde Eestist“ esimene osa on autobiograafiline ja mälestuslik teos, milles autor avab oma vaateid Eesti lähiajaloole, poliitikale ja isiklikule rollile taasiseseisvunud riigi kujunemises. Raamat ei järgi klassikalise eluloo ranget kronoloogiat, vaid liigub teemade kaupa, sidudes isiklikud kogemused laiemate ühiskondlike protsessidega. Olulisel kohal on poliitilised sündmused 1980. aastate lõpust kuni 2000. aastate alguseni, sealhulgas Rahvarinde loomine, Ülemnõukogu töö, valitsusjuhi roll ja hilisem poliitiline tegevus Keskerakonnas.

Teos on kirjutatud subjektiivsest vaatenurgast, pakkudes vahetut sissevaadet Eesti poliitilise eliidi sisemisse maailma. Savisaar jagab oma mälestusi ja hinnanguid konkreetsete isikute, otsuste ja sündmuste kohta, tuues esile nii toetajaid kui vastaseid. Raamatus leidub arvukalt viiteid kulissidetagustele aruteludele, konfliktidele ja kompromissidele, mida avalikkus tollal ei näinud. Lisaks poliitikale käsitletakse ka meediat, õiguskaitseorganeid ja ühiskonna suhtumist tema isikusse, sealhulgas kriitikat, mida autor peab ebaõiglaseks või kallutatuks. Tekstis põimuvad faktid, isiklikud arvamused ja emotsioonid, mis annavad aimu kirjutamise motiivist: oma seisukohtade põhjendamine ning ajaloo jäädvustamine enda vaatepunktist.

Edgar Savisaar oli Eesti poliitikas üks mõjukamaid ja samas vastuolulisemaid tegelasi. Ta oli Rahvarinde algataja ja Eesti Vabariigi esimene peaminister pärast iseseisvuse taastamist. Hiljem kujunes temast Keskerakonna juhtfiguur ja Tallinna linnapea, kelle ümber koondus märkimisväärne valijaskond. Tema teekond avalikus elus oli täis tõuse ja langusi, kohtuvaidlusi ja meediatähelepanu. „Tõde Eestist“ peegeldab seda teekonda autori enda pilgu läbi, olles nii isiklik tunnistus kui ka katse seista vastu ajaloo võimalikule ümberkirjutamisele.