Tartu rahu. Monograafia

Edgar Mattiseni monograafia „Tartu rahu” on põhjalik käsitlus 2. veebruaril 1920. aastal sõlmitud lepingust, millega lõppes Vabadussõda ja määratleti vastselt iseseisvunud Eesti riigi piirid. Autor tugineb ulatuslikule dokumentaalsele materjalile, et näidata rahulepingu kujunemist ja osapoolte erinevaid eesmärke. Teos toob esile nii Nõukogude Venemaa kui ka Eesti sisemised arutelud ja otsustusprotsessid, mis eelnesid rahu sõlmimisele. Läbi detailse analüüsi avaneb pilt keerukast diplomaatilisest protsessist, millel oli otsustav roll Eesti edasises saatuses.

Monograafias rõhutatakse Nõukogude valitsuse ja Eesti töörahva võitlust rahu nimel ning kirjeldatakse V. I. Lenini seisukohti Tartu rahulepingu kohta. Samuti antakse ülevaade Antandi suurriikide ja Eesti kodanlike ringkondade hoiakutest, mis sageli põrkusid omavahel. Mattisen näitab, kuidas erinevate leeride huvid ja vastuolud mõjutasid otsust rahu esimesena bolševistliku Venemaaga sõlmida. Teos käsitleb rahulepingu rahvusvahelist tähtsust, vaadeldes seda kui esmakordset katset leida rahumeelne kooseksisteerimise vorm riikide vahel, kelle ühiskondlikud süsteemid olid diametraalselt vastandlikud.

Edgar Mattisen (1904–1990) oli eesti ajaloolane ja Tartu Ülikooli professor, kelle uurimisvaldkonnaks oli peamiselt 20. sajandi alguse Eesti poliitiline ajalugu. Tema tööd eristuvad põhjaliku arhiiviallikatele tugineva käsitluse ja süsteemse lähenemise poolest. Mattiseni „Tartu rahu” on jäänud oluliseks lähtepunktiks hilisematele uurimustele, pakkudes ühtaegu nii oma aja ideoloogilist tausta kui ka detailseid andmeid läbirääkimiste ja rahulepingu kohta. Tema teadustöö on mõjutanud Eesti ajalookirjutust ning andnud raamistiku Tartu rahu tähtsuse mõistmiseks rahvusvahelises kontekstis.