Billy Bathgate

Tal oli see asi nähtavasti üksipulgi läbi mõeldud, sest ui me autoga sadamasse sisse sõitsime, ootas seal paat ja mootor käis ja jõe loksuv vesi kurnas tuhmilt ja see kuhtunud päeva järelheIendus oli ainukene valgus, sest kuud ei olnud ja elektrituli ei põlenud ei putkas, kus sadamavalvur oleks pidanud istuma, ega paadil ja loomulikult ei olnud autolaternad sisse lülitatud, aga igaüks teadis, kus mis asi on, ja kui suur Packard panduselt alla keeras, sõitis meie autojuht Mickey nii tasakesi, et lauad rataste all peaaegu üldse ei kolisenud, ja kui me maabumistrepi juures peatusime, olid uksed juba lahri lükatud ja Bo ja plika talutati nii kiiresti pardale, et silm ei jõudnud selles pimeduses isegi mitte nende varju eristada. Kumbki vastu ei hakanud ja ma nägin ainult õõrsuvat musta paadikeret, muud mitte midagi, ja kuulsin tõenäoliselt häält, mida teeb inimene, kes on hirmul ja kelle suu ees on käsi, aga mitte tema oma käsi, ja siis tõmmati uksed vaikse prantsatusega kinni ja kostis kaugeneva auto mootorimürinat ja silmapilk hiljem hakkas mootorpaadi ja kai vahele tekkima veeriba. Keegi polnud ei öelnud ja seepärast hüppasin ka mina pardale ja jäin reelingu äärde seisma, endal arusaadavalt hirm nahas, aga ikkagi võimekas poiss, nagu ta oli öelnud, võimekas poiss, kes oli võimeline õppima ja võimeline imetlema, jumaldama, mõistan ma nüüd, seda toorest jõudu, mida tema oli põhjalikumalt kui keegi teine uurinud, jah, ja seda temast lähtuvat ähvardust, mis võis ükskõik kellele tähendada lühikest lõppu ...