Toompea. Toompea. Fotoalbum

Album keskendub Toompeale kui Tallinna tuumale ja seab vaataja pilgu järjekorda: kõigepealt vaated, mis annavad linnuse, kirikute ja lossi asendi, seejärel fassaadid ja portaalid, lõpuks kiviraamistused, trepiastmete kulumisjooned ja müürinurkade sidemed. Teos näitab, kuidas ajalooline kõrgtasand hoiab linna telge ja kuidas väiksed parandused, lisandused ja ümberehitused on kihistanud sama ruumi. Pildijärjestus lubab võrrelda tornide ja katuseridade proportsioone, märgata keskaegsete konstruktsioonide kokkupuuteid hilisemate lahendustega ning eristada kandvat struktuuri juhuslikust. Tekstiosa raamib vaatluse nii, et lugeja teab, mida otsida: liitekohti, rütme ja vorme, mis korduvad mitmel majal ja annavad Toompeale äratuntava selgroo.

Raamat sobib vaatlusretke juhendiks. Vaataja võib alustada Lossi platsilt, liikuda mööda bastione ja treppe, peatuda portaalide juures ning tõsta pilgu tornide karniiside alla. Üldvõtted aitavad seada tempot, lähikaadrid õpetavad nägema kivide laotust, sambakapitellide profiile, aknasammaste jagu ja vihmaveesüsteemide lahendusi. Vorm on lihtne ja tööriistalik: pilt juhib sammu, mitte vastupidi. Nii tekib meetod, mida kannab edasi ka teistesse vanalinna kohtadesse: kõigepealt telg ja gabariit, siis detailide sidemed, lõpuks küsimus, milline hooldus toetab tervikut ning milline seda lõhub. Mitmekeelne saatesõna hoiab rõhu nähtaval, mitte hinnangul; eesmärk on anda vahetu alus, mille najal teha märkmeid ja planeerida järgmisi peatusi, olgu kaasas giid, õpilasrühm või majaomanik.

Albumi pildid on Erik Raikülalt, saatetekst Rasmus Kangropoolt, kujunduse on teinud Guido Pant. Väljaanne kuulub Tallinna-teemaliste fotoalbumite ritta, mis kaardistab üksikuid kohti samas töövõtmes: tänav või plats ja selle ehituslik kord. Siin on fookus Toompeal kui võimukeskusel ja elukohal, kus kirik, loss ja linnamüür jagavad ruumi. Teos ei luba end lugeda pelgaks pildikoguks, vaid õpetab vaatama järjekindlalt: võrrelda sama motiivi eri nurkadest, mõõta silmaga proportsioone ja jooni, otsida, kuidas vana lahendus toetab uut. Sellest saab neutraalne viide, mis aitab valmistada ette jalutuskäiku, kujundada selgitusi külalistele, sõnastada hooldustööde lähtekohti ning hoida tähelepanu materjalil, liites ja rütmil, mille najal Toompea loetavaks jääb.